Vahel on tõesti tunne, et sportimine/ liigutamine on märkimisväärselt lihtsam, kui selle kirjapanek. Kui oled terve tööpäeva arvutis istunud, siis lähevad õhtud omasoodu ja no kuidagi "ei tule vaimu pääle". Proovin täna siis jälle kahenädalase perioodi kahe sõnaga kokku võtta.
Septemberi lõppu mahtus veel vaid üks pisike rattasõit. Pisike seetõttu, et tagumine rehv oli tõhjavõitu ning ma orenteerusin Hiiule, et seal iseteeninduspunktis rehv täis pumbata. Mis ei õnnestunud, sest pump oli täiega katki. Ja mina selle rehviga enam sõita ei julenud. Kõigepealt võtsin suuna raudteejaama (kuna rong oli kohe tulemas), kuid siis suhtlesin veidi Elroni klienditeenindusega (ja no see neiu oli ikka tõeliselt "terav pliiats". Ajas mind nii närvi, et ma astusin tipa-tapa ratas käekõrval koju tagasi. Tuju oli s***, tempo oli ainult natuke aeglasem, kui enne sõites. :D Sest paraku - rattasõit on katastroof. Helistasin kõndimise käigus mehele ka ja (pisarad kurgus) ütlesin, et: "Ma ei taha täna õhtegi abi ja õpetust. Ma tahan täna lihtsalt öelda, kui väga ma ratast vihkan." No loomulikult sain ma õpetussõnu ka ikkagi, aga eks ma aimasin seda ette...
Reede (30 september) õhtul tuli ka üks mõnus pikk jalutuskäik. Võtsin jalad selga ja sibasin Mustamäele poodi.
Laupäeval käisime Ülemistel basseinis. Enne veel natuke sain häid nõuandeid ratta kohta. Ja väntasin tibake. Mitte et need nõuanded midagi lihtsamaks või paremaks teeksid praegu, aga ehk jäävad kuhugi ajju ja hakavad pikas perspektiivis aitama?
Esmaspäeval oli töö juures kuuvahetus, kvartalivahetus... Pingeline ja kiire päev. Õhtul käisin MyFitAbs trennis. Pagana raske oli, aga mõnus ka.
Teisipäev - BodyCombat. No puhas "surm". Nii kui treeningus on koreograafia/ liikumise all kasvõi üks punktike (nagu BodyCombatil on) on mul jalad kohe sõlmes. Väsinud sellest hoolimata, kuid ei oska ettegi kujutada, kui oleks suutnud veel sammud ka kõik kaasa teha...
Kolmapäev - BoxBox Järvel. Katrena teeb hoopis teistmoodi kui Kauri või Kadi. Ja mulle meeldib see trenn ikka ikatepidi. :)
Neljapäeval käisin ujulas. Kell küll ajab jama (ta ei ole hea ujumise distantsi lugemises) kuid ma olen veendunud, et ujusin kilomeetri. Aeglaselt küll (sest kiiremini liikudes ma ju ei jaksaks ujuda), aga olemine oli mõnus-mõnus.
Laupäeval alustasin jõusaalist. Mees näitas ühte harjutust, mida oleks hea teha ning pärast seda sibasin veidi jooksulindil. Lõpetuseks ujuma. Väga palju ei jaksanud, kuid natuke ikka.
Pühapäeval käisin üle hulga aja lõpuks õues jooksmas. Raske oli. Aeglane olin. Aga tore oli.
Kogu selle lõbutsemisega väsitasin ma end aga kokkuvõttes päris ära ning see nädal oli üks looderdamine. Teisipäeval õnnestus selle taha varjuda, et käisin NKK kokkusaamisel. Vaid kolmapäeval natuke jõusaalis sehkendamas ja pärast mullivannis. Ning laupäeval ujulas. Kilomeeter umbes minut kiiremini kui eelmine kord. Mis on ikka veel haledalt aeglane. Aga mul on veel aega harjutada. :)
Täna toimus 96.Rabajooks. Ilm oli tegelikult mõnus, kuigi veidi tuulene. Tütar oli nõus minuga kaasa tulema, seestap panin end veidi soojemini riidesse kui ainult ise minnes oleks mõistlik olnud. Ja peale jooksu tasus see kuhjaga ära, sest lõpus oli päris jahe piigat rajalt oodates.
Aga jooksust - rada on lühemaks jäänud. Jõudsime seitsmendasse starti. Jaksasin lõpuni joosta. Rada oli üllatavalt hea (kartsin palju hullemaid lompe ja muda). Olin aeglane, olin väsinud. Pulss päris kõrge. Aru ma tegelikult ei saa. Kas tõesti on asi selles, et olen viimasel ajal vähem jooksnud? Aga noh, emotsioon on oluline ja see oli hea. Vimplit ei jagunud, šokolaadi anti. :)
Homsest algab uus nädal, eks näis, kuidas läheb.
No comments:
Post a Comment