29.05 - Käesolev hetk on kõik, mis sul eales on

Möödunud nädal oli sporti ja oli ka spordi "mängimist". .

Esmaspäeval käisin BoxBox'i trennis. Vaheharjutused olid muutunud. Rasked. Kuid kindlasti tõhusad. Olin päris väsinud, kui lõpetasime. 

Teisipäeval ikka minu tavapärane BodyBalnce Balti jaamas. Mõne harjutusega on tunne, et olen hakanud õigemini end liigutama. Mõne harjutusega on ikka liiga lebo tunne. Ehk siis järelikult teen midagi valesti.

Neljapäeva õhtul lugesin põnnidele sõnad peale, et mingu ilusti voodisse, kui kell kukub ja läksin jooksma. Et oleks ikka natuke joostud ka. Õhtul kõik lõhnab nii mõnusalt. Ja kuna ma järjekordselt "eksisin" (eksimine a'la Sirle - ma tean, kus ma olen. Ja ma tean, kuidas koju saab. Aga mul ei ole aimu ka, kuhu minna, et jõuda sinna, kus ma olla tahaksin). Ehk siis - kuna ma ei tahtnud Laagri poole minna ja Harku mets ka ei meelitanud, siis oli udune plaan minna Hiiu kergliiklusteele. Aga selleks oleks pidanud Sisaski ja/või Särje tänava üles leidma. Tagasiteel leidsin ka. :) Aga siis lihtsalt tiirutasin niisama ümberkaudsetel tänavatel. 7,7km ja 52min.

Reedel käisin kõndimas. Võib-olla ei ole see parim treening, kuid vastupidavusele annab loodetavasti juurde ikka. Eriti see, kui toidupoest tulles mitu kilomeetrit koorem seljakotiga seljas on. :)

Laupäeval käisime mehega Rocca klubis. Kõigepealt tegime jalutuskäigu ja nautisime loodust. Siis natuke spordisaalis (jõudsin kilomeetri isegi jooksulindil sibada, enne kui mees kohale jõudis) ja lõpetasime basseinis. Pojalt laenatud prillid kippusid küll uduseks minema kangesti, kuid vett sisse ei lasknud ning pead valutama ei ajanud. Ja nii ma siis mulistasin ja ähkisin vaheldumisi päris mitu otsa. Kokkuvõttes rahul.

Pühapäeval läks tirts ujumiklubi hooaja lõpuvõistlusele. Kuna ta ei olnud kunagi varem Sõle ujulas käinud, siis läksime koos. Tema läks ujuma, mina võtsin jalad selga ja jooksin vaikselt kodu poole. Hiiul kohtusin rongiga. Tagantjärele tark olles oleksin ma tegelikult vist isegi veel jaksanud. Aga mul tekkis tunne, et ma ei naudiks seda enam. Lisaks oli mul joogivaruks ainult tibatilluke 150ml pudelike jopetaskus ning see oli end ammendanud. Seega tundus mõistlikum otsad kokku tõmmata. 11 ja pool kilomeetrit ja tund-veerand. Tempo üllatavalt normaalne (üritasin pidevalt aeglasemini, kuid õnnestus see ainult ühel kilomeetril, ja siis liiga aeglaselt), pulss üllatavalt mõistlik ja viimane täiskilomeeter kõige kiirem. Mul oli põhjust endaga rahul olla.