Sellele nädalale läksin vastu teadmisega, et tuleb väga "spordiga kokkupuutuv" nädal, kuid mitte liiga sportlik. Mida see siis tähendas?
Esmaspäeva õhtul sättisin sammud kella kuueks lauluväljakule, kus toimus NRC trenn. Kuna infos oli kirjas, et tuleb jooksugrupp tempoga 6:30 kilomeetrile, siis olin mõttes vaimu valmis pannund, et see saabki minu grupp olema. Et pool tundi pean ma vastu küll. Kuid kohapeal selgus, et grupid "ühendati", mis tähendas jooksuruppi tempoga 6-6:30 kilomeetrile. Ja realistlikult tähendas see seda, et ma liikusin jooks-kõnnigruppi. Pool tundi sõrki, seejärel jooksuharjutused igasugused. Oli täitsa vahva ning parajalt väsitav. Ning kui enne trenni oli vinge tuule käes külm, siis trenni ajal ja pärast bussi peale minnes oli väga hea ja mõnus olla.
Teisipäeval Balti jaama tavapärasesse trenni. Minek küll tavapärane ei olnud. Sest raudtee ehituse/ remondiga seoses minu tavapärast rongi ei olnud. Aga avastasin ma selle muidugi alles raudteejaama jõudes. Sibasin siis kodu poole tagasi ja palusin abikaasal end autoga ära viia. Ise veel ütlesin, et ta võib koju tagasi sõita, tagasi saan ma ilusti rongiga. Õnneks ta mind ei kuulanud, käis vahepeal oma asjatoimetustel ning sõidutas mind pärast koju tagasi. Õnneks - sest minu tavapärast tagasimineku rongi ka liinil ei olnud...
Kolmapäevast reedeni oli üks lihtne valem. Varakult tööle, ilma pausideta päev ja kolmest bussi peale ning nii kiirelt kui võimalik lauluväljakule. Sest olin Maijooksu vabatahtlikuks. Pakkisime auhinnakotte, panime asju valmis, väljastasime numbreid... Mulle meeldib see melu ning tegutsemine.
Laupäeva hommikul sõitsin bussiga Saarde. plaan oli õhtul jooksma minna, aga kui olime kotitäie nurmenukke talviseks kuivatamiseks korjanud, riisunud ja oksi ning lehti koku tassinud ning päeva lõppedes need ka korralikult ära põletanud, siis ma enam jooksma minna ei jaksanud.
Küll aga panin jooksuriided selga pühapäeva hommikul ning läksin rajale enne hommikusööki. Oli mõnus. Mulle meeldivad paljud asjad ning ma ei oska peaaegu kunagi valida "oma lemmikut". Sest meeldivaid asju on ju palju. Kuid praegune kevadõite aeg on vaieldamatult üks minu suurtest lemmikutest. Veel ülaseid, jagub tulpe ja kirsse, õitseb toomingas, juba avanevad õunapuuõied. Lihtsalt ilmeline. Seadsin sammud lasteaiaringile, ning kus võimalik, jooksin teeäärsetest toomingatest "nina lehtedes" mööda. Jumalik aroom. Vaevalt silla poole keeranud, läksid mu ees üle tee kaks kitse. Ei, nad ei tormanud. Kas kujutate ette, kuidas liigub soliidne seelikus ja kübaras korvikesega daam, kes liigub bussipeatuse suunas ja siis näeb bussi lähenemas? Ta tahab bussile jõuda, aga ta ei saa ju omaeti joosta, sest see poleks väärikas... No vot täpselt samamoodi liikusid need kitsed. Üliväärikalt kiirustades. :) Paarsada meetrit hiljem kihutas üks tigu vastassuunas. Ja ma olen peaaegu kindel, et see mustakirju lind, kes põllul varese peale kisendas, oli kiivitaja. Kuus ja pool kilomeetrit läks päris mõnusalt.
No comments:
Post a Comment