15.05 - Kui kaalukausid on paigast ära

 Juba Sammalhabe ütles, et looduses peab valitsema tasakaal. Mitte et ma seda ei teaks, aga möödunud nädal oli ikka väga "kiiva". 

Esmaspäeval natuke kõndimas. 

Teisipäeval traditsiooniline trenn Balti Jaama klubis. 

Kolmapäeval proovisin natukenegi tubli olla ja käisin jooksmas. Kuna mu enesetunne on terve see nädal vahelduva eduga tiba vilets olnud (ühtki tõsist kaebust evimata), siis polnud see jookski erand. Peale kolmanda kilomeetri täitumist hakkasin lõike jooksma - nii kiirelt kui jaksasin ja kõnd. Pikkused varieerusid, olles kõige suuremalt sõltuvuses ristmikest, sest üle ristmiku tahtsin ma kõndida. Seega tuli kas kiire lõik vastalt enne ristmikku lõpetada või siis kohe pärast ristmikku alustada. Nii möödus kaks kilomeetrit ja viis veel natuke koduni. Kokku nats üle kuue kilomeetri. 

Reede ja laupäev läksid söömise tähe all. Reedel tiimiüritus, kogu liikumine oli restorani sibamine ja pärast veidi kruiisiterminali juures jalutamist. Laupäeval mehe ema-isaga väljas. Sellevõrra edumeelsem, et tänu abikaasa pealehakkamisele olid meil asjad kaasas ning käisime Ülemistel ujumas. Alguses oli vesi "nii külm-nii külm" ja ütlesin, et ma ei taha sinna basseini üldse minna. Seega alustasime massaži-mullivannis. Oli väga mõnus ja lõõgastav. Seejärel aurusaun. Ja miskipärast ütlesin mehele, et ok, proovime siis siit minnes korra basseinist ka läbi käia. Lisasin veel, et ma kindlasti kahetsen seda 20sek. pärast. Ma küll ei tea, miks ma nii arvasin. Et kahetsemiseni kakskümmend sekundit aega läheb... Tegelikkuses kahetsesin ma seda juba siis, kui duššini jõudsin... Aga basseini me läksime ja lõppkokkuvõttes ei olnud sealgi üldse halb. Väike vaidlus jälle teemal, et ma võiksin mehe prillid võtta. Aga ma ju tean, et sellel pole mõtet. Ma olen neid kasutanud, kuid ilma on parem kui nendega. Head prillid, kuid ei sobi mu sügavate silmakoobastega üldse. Selleks, et vett sisse ei tuleks, tuleb need niimoodi suruda, et juba loetud minutitega hakkab mul pea valutama. Ja ma tegelikult tean, et peaksin uued ja korralikud prillid endale muretsema, sest ilma saab ujuda küll, aga kõige mõnusam see ei ole. Aga no see on ju niii keeruline. Õigete ja heade valimine ma mõtlen.

Ja siis tänane päev. Laisk nädal sai ägeda punkti ja tadakaal pani täiega kiiva. :)
Sest täna toimus Salomon jooks-matk Viimsi etapp. Hooaja viimane. Minu jaoks esimene. Teisest etapist alates olen sellest üritusest teadlik, kuid iga kord on midagi õigel pühapäeval ees olnud. Täna lõpuks jõudsin starti. Olles oma võimetest teadlik, olin viimases pika distantsi grupis - viis minutit jooksu (tempo 7min/km) ja siis viis minutit kiirkõndi. Ja nii 23km. Ümber terve Viimsi poolsaare. 
Üleüldine emotsioon - jube rahul. Korraldatud hästi, joogipunktid toimisid, jooksult kõnnile ja vastupidi üleminekud väga korrektsed, tempo hoidmine suurepärane. Üllatama pani see, et raske ei hakanud. Et jooksu "viisminutid" möödusid kiirelt ja kergelt. Vahepeal oli naljaga pooleks tunne, et "me vist jooksime kiiremini, sest kuidas muidu see aeg nii kiirelt läks". Minu jaoks oli muidugi lisaboonus see, et sain harjutada grupis jooksmist. Mida ma ei oska. ja mida ma ei salli. Tahaks öelda, et peale tänast on kõik teistmoodi, aga... no ei ole. :D Viisteist kilomeetrit pidasin vastu grupi keskel. Vähemalt poole sellest ajast sibasid minu ees ühed ülimalt kirjud retuusid. (sellised, et kui keegi mulle poes taoliseid näitaks ja pakuks, siis ilmselt enne, kui mu aju mõtlema jõuaks hakata, küsiks mu suu juba ära, et "kes taeva pärast üldse selliseid ostaks". No igatahes täna ma nägin, kes ostaks. :P) Täna oli mu probleemiks pigem see, et jalad nendes kirjudes retuusides tegid selliseid sujuvaid ja vähem sujuvamaid "vajumisi" ühele ja teisele poole. Enamasti just sinna, kuhu ma olin proovinud ennast sättida, et mittel talle kanna peale astuda. Igatahes tiba enne teist joogipunkti sattusin ma kuidagi grupi etteotsa ja... Issand see oli nii hea, kui keegi ees ei tuterda. Jah, tugev tuul oli veidi teistsugune kui oleks olnud grupi keskel, kuid see oli ikka täiega seda väärt. Ja kui lõppu jõudsime, siis oli kirsiks tordil Põhjakonna trepp. Sest finiš oli üleval. Oh heldus. Vot see oli raske. See oli raskem, kui kogu eelnev jooks-matk kokku. :D Aga ülesse ma jõudsin. Ja sealt sõitsime abikaasaga koos otse Viimsi MyFitnessiga tutvuma. Meie üllatuseks on seal ka Spa. Mis täna õnneks torustikurikke tõttu ei toiminud. Õnneks - sest mul ei olnud ujumisasju kaasas. Sehkendasime veidi jõusaalis, mina tõmbasin lõpetuseks veel 500m sõudeergomeetril ja siis mõnus saun ja pesu. Ja seejärel oli nii hea kodu poole liikuma hakata (põikega poodi loomulikult, sest ilma ju kuidagi ei saa :) ). 

Järgmiseks nädalaks on mul vastupidi - plaanid esmaspäevaks ja teisipäevaks ning kolmapäevast reedeni tuleb ilmselt nulliring, sest olen Maijooksu vabatahtlikuna toimetamas.