Nagu öedud, oli mul puhkusenädal. Või noh - peaaegu puhkusenädal. Reede oli tööpäev, kuna kuu viimane tööpäev ja kolm esimest on "big no-no" puhkuseplaanide poole pealt.
Esmaspäeva alustasin mõnusalt. Käisin Solarises BodyBalance'i trennis ja peale seda jalutasime abikaasaga veidi ringi ja nautisime mõnusat ilma. Lõpetasime Lidl'i poes, kust tahtsin Saaremaale minekuks Straciatella jogurtit kaasa osta, aga... mida polnud, seda polnud. Ehk siis iga korraga, mis ma sellele kauplusele proovin võimalust anda, masendab mind veidi enam. Sest jah - seal on mõningaid suhteliselt soodsa hinnaga asju (mille suhtes tuleb ettevaatlik olla, sest maitse võib olla kas a) suhteliselt tuim või siis b) suhteliselt lääge), kuid sinna poodi ei saa minna kindlat asja ostma, sest seda kindlat asja lihtsalt ei ole. Võib-olla kahe nädala pärast jälle on, aga no see mind väga ei lohuta. Aga veidi närvi ajab küll enamsti. :) Õhtul sõitsime Saarde.
Teisipäev. Kõik mu suured spordiplaanid lõppesid õhtuse nentimisega, et ma lihtsalt ei suuda ja taha ja viitsi täna jooksma minna. Kuid see-eest oli mul füüsilise poole pealt vägagi tubli päev. Riisusime ja tassisime oksi ja lehti kokku ning pole ümbrus sai peaaegu kenaks.
Kolmapäev. Ennelõuna mõõdus linnas. Pärastlõunal natuke toimetasime. Õhtupoolikul panin tahtejõu pealt dressid selga ja läksin sibama. Paha siga-sada viga. Tuul oli vastu ja jaksu ei olnud. Kui olin umbes kilomeetri ära sõrkinud ja kohe kuidagi paremaks ei läinud, mõtlesin, et olgu siis vähemalt lõbusam. Seega hakkasin jooksma "isetekkelisi" lõike. Ikka "sellest liiklusmärgist sinna puuni" ja siis "tollest puust sinna varjuni". Pisike maa (kõige lühem oli umbes 50m, kõige pikem vist ligi 300m) nii kiiresti kui vähegi jaksasin (mis oli ajas muutuv suurus) ja siis jälle aeglaselt löntsides kuni pulss rahunes. Enesetunne paremaks ei läinud, kuid veidi meeleolukamalt möödus see viis koma natuke kilomeetrit küll.
Neljapäev. Taas töine. Külm oli. kaevasin maad ja sikutasin puu- ning põõsajuuri välja. Kui vaarikapeenraga lõpetasime, lasin lapsed vabaks ja jätkasime mehega põõsasegadikus. Üks koht, mida ilmselt paarkümmend aastat keegi puudutanud ei olnud. Lõikasime põõsaid tagasi, riisusime lehe- ja oksasodi ning tassisime maja taha, et kunagi tuulevaikse ilmaga lõket teha. Sportima? Lihtsalt ei jaksanud.
Reedel oli siis tööpäev. Vähemalt kehtib endiselt see, et kui varakult alustada, siis saab ka varakult lõpetada. Elik siis enne nelja juba olin õues toimetamas. Mitte et ma peale eelmise päeva juuresikutamist väga palju jaksanud oleks. Keskendusin rohkem klaasikildudele. Neid saan ma vist viimsepäeva-laupäevani sealt korjata. Kahekümne aasta jooksul sisselöödud aknaklaasid erinevate huumuskihtide vahel... Vaatad, et hakkab looma ja siis tulevad uued killud välja. Ja neid on lihtsalt lõputult palju. Vhapeal võtsin julguse kokku ja ronisin katusele ka, et meest veidi gaasipõleti süütamisega aidata.
Laupäeval toimus minu jaoks nostalgia-üritus. Angla tuuliku jooks. Väiksena sai seda alati värava taga vaadatud, kui mööda joosti. Veidi vanemana sai ka ise mõned korrad kaasa löödud. Meelitasin lapsed ka kaasa. Nemad 4,4km ringile, mina 10km sibama. Plaan oli, et "aeglaselt". Tegelikkus oli tiba kiirem. Aga alustame algusest. Suhteliselt viimasel hetkel otsustasin, et võtan jope ikkagi seljast ja seon vööle. Hea otsus. Stardipauk antud, kell ka kuidagi tööle ja minek. Poeg mõned sammud eespool, tütar umbes samapalju seljataga. Kartulilao eest läbi ja maanteele ja... No armas taevas - ma olen juba väsinud!. Sel hetkel otsustasin, et ma ei hakka kella üldse jälgima, lähen puhtalt enesetunde pealt. Seda enam, et päike küll soojendas, kuid tuul keerutas üsna usinalt igast suunast (enamasti vastu). Vanematekodu juurest vasakpööre. Jõuan kõrvale orandžis dressipluusis neiule. Tal on hea samm ja mõnda aega jooksen tema kõrval. Vahetame ka paar sõna (mina siis räägin) ja tunnen, et kui mul on energiat piisavalt, et lobiseda ja isegi hingeldama ei pane, siis võiksin võib-olla tibake kiiremini liikuda. Niisis hakkan vaikselt edasi nihkuma ja umbes suurele teele jõudes olen saanud peaaegu kannule neiule roosas dressikas, kes ka pika distantsi rajale keerab. Temast nihkun vaikselt ette veidi enne kirikut. Ma tean, et tempo on päris kiire minu kohta. Aga mul on tõesti mõnus olla ja seega jätkan. Linnaka küla läbimegi kolmekesi hanereas, vahed sadakond meetrit või veidi enam. Põlluteele keerates aga tundub mulle, et vahe hakkab meie vahel veidi pikemaks venima. Mätja külla keerates ma veel näen mõlemat neiut, kuid juba paarisaja meetri kauguselt. Ja kuna kruusatee asendub taas asfaldtiga ning tegu on ühe väga mõnusa ja hoolitsetud külaga, siis on kohe lust joosta ja ringi vahtida. Üks, mida teen - lõikan kõik kurvid nii sirgeks, kui võimalik. See annab veidi ajugümnastikat lisaks ja ma olen isegi veidi üllatunud, kui hästi mul läheb. Olengi Viirakülas. Siit hakks aju tegelema enda motiveerimisega - ainult vasakpööre, siis suurele teele, siis ainult üle jõe, Ratturite majast mööda ja Anglamäest üles. Oh-jah - Anglamäest üles... Iga jumala kord mind üllatab joostes, et isegi kui see nii ei paista, on Saaremaa mõistes ikkagi jooksujalale täitsa "tõus". Korra mõtlen, et äkki viimased 200 meetrit suure teeni kõnniks, aga see idee kaob enne, kui õieti sündidagi jõuab. Sest tegelikult ei taha ma kõndida. Üle tee, mäest uuesti alla ja külavahele. Ja kui siis kollaste lippude vahelt viimase pöörde teen ning hakkan külatanumat pidi tagasi tuulikute poole liikuma, et päris finišisse jõuda, siis olen ma korraga väsinud. :D Aga pean vastu ja kõndima ei jää. Lõpp on ju tõesti veel vaid kiviviske kaugusel. Ning siis ma olengi kohal. Leian lapsed. Alguses arvasid nad, et lähevad kohe peale jooksu minema, aga nüüd teatavad elevil hääled, et "kuna nad olid oma vanuseklassi ainukesed, siis said nad auhinna". Ja ei saanud ju ära minna enne, kui mulle rõõmusõnum teatatud. :) Kui naiste autasustamine algab, selgub, et mina olen seenioritest kolmas. Eino sellist nalja just sageli juhtuda ei saa. Aga omamoodi ikka nagu lõbus ka.
Ja ikka veel üllatav, et kahe päeva jooksud saavad nii erinevad olla. Kolmapäeval ma "surin" olematus tempos, laupäeval 10km tund ja kaks-pool minutit ei ole küll tea-mis-kiire, kuid minu kohta ikka väga arvestatav tempo. Ning enesetunne oli mega hea. Igatahes olin ma väga rahul nii kogu ürituse kui ka enda osaga selles.
Pärastlõunal sõitsime tagasi Tallinna ning õhtul tegime mehega veel kiire treti Ülemistele ning nautisime basseini ja mullivanni.
Pühapäev. Mehega Spa's. Kuna kinkekaart hakkas lõppema, siis kasutasime selle "töörahva püha" puhul ära. Inimesi oli isegi pigem vähem, kui ma kartsin. Saime ujuda ja niisama sulistada-mulistada. Ja kui lõpetasime, sõitsin Virusse ja lõpetasin nädala sportlikus mõttes samaga, millega esmaspäeval alustasin - BodyBalance.
Mõnus nädal.
No comments:
Post a Comment