Kuu algus. Mis tähendab, et töö poolest pigem kiired ja pigem pikad päevad.
Natuke äramärkimist väärib teisipäev, kui käisin hommikul oma tavapärases BodyBalance'i trennis ning õhtul toppisin dressid selga ning käisin sibamas. Ei olnud nii raske, kui pelgasin. :)
Kolmapäeval käisin lihtsalt jalutamas. Jalutasin enda kohta pigem kiiremapoolselt, ma lihtsalt ei suudagi väga kiirelt kõndida. Aga kuuekilomeetrine ring sai tehtud.
Aga tuleme siis selle juurde, mille üle ma sellest nädalast tiba uhke olen: abikaasa oli Saares toimetamas ja suviseks hooajaks automuuseumi asju sättimas ning reedel lugesin lastele sõnad peale, et nad loomi söödaksid, ise õpiksid ja õues käiksid ning ellu jääksid ja sõitsin ka Saarde. Ja laupäeva hommikul keerasin autonina Kuressaare poole. Sest mai alguses on Kuressaarel sünnipäev ning selle auks joostakse juba üle neljakümne aasta Kuressaare linnajooksu. Kooliajal sai sellest mõned korrad ka osa võetud. Mitte et mulle jooksmine meeldinud oleks, aga ebasportlikul minul oli kasulik mõni plusspunkt teenida selle osalemisega. :) Ja no ühine bussisõit koolist linna ja pärast tagasi oli teismelisena väga lõbus.
Aga tagasi laupäeva. Start on Kuressaare spordibaasi juurest. Enam-vähem tean kus see on, kuid üksi seal varem käinud ei ole. Kuna pelgasin, et rahvast on palju, jätsin auto kesklinna ja sibasin õiges suunas. Viimased viissada meetrit olid kõige keerulisemad. Kõik kohad on täis numbritega inimesi - seega saad aru, et oled õigel teel. Aga kuhu täpselt minna, seda ei tea... Küsisin vist kolm korda igaks juhuks, et "kas ikka sinnapoole"? :D Aga kohale ma jõudsin ja numbri kätte sain.
Ilm oli üsna tuuline, kuid piisavalt talutav, et otsustasin dressika juba enne starti vööle siduda. Ja oli hea otsus. Enne võimlemist oli küll tiba jahe, kuid jooksu ajal enam probleemi ei olnud.
Ja täpselt kell üks oli siis start. Esimese kilomeetri piiksudes oli ainus mõte - tempo on liiga kiire, aga ma ei tunne ennast "nii surnuna" kui Angla jooksul. Seega otsustasin jätkata sarnasel joonel kuniks jaksu. Teisel kilomeetril kohtume fotograafiga. Kuna ma jooksu ajal poseerida endiselt ei oska, teen kiire sammu vasakule ja jään täpselt ühe meeldivalt gabariitse härra taha. Pilte lapates oli nii hea teada, et "seal olen mina" :) Kolmas kilomeeter. Tempo on kiire, olemine ikka veel üllatavalt normaalne. Kuid vaikselt hakkab raskemaks minema. Kontrollimaks, et ma liiga-liiga halba endale ei tee, tänan vabatahtlike rajajulgestajaid. Kuniks "aitäh" ilma ähkimata ja arusaadavalt suust välja tuleb, on olukord kontrolli all. Hakkab tekkima tunne, et äkki suudan ma viie kilomeetri lõpuni tempot pidada. Ja suudangi. Möödume Aurigast, algab kuues kilomeeter ning langeb kümme piiska. Sadama siiski ei hakka ning kuuenda kilomeetri lõpul olevasse joogipunkti jõudes pole isegi mälestust piiskadest enam. See on ka ainus hetk, kui ma kõnnin - umbes kümmekond meetrit enne lauda, et mitte trügida ja teist samapalju pärast, et juua. Minu ümber on juba päris natuke aega olnud ühed ja samad "seljad". Nad ju jooksevad minu ees, seega nägusid ei näe. Küll aga lähevad lahku kohalik paarike ja nendega koos jooksnud Lõuna-Aafrika neiu, kes jääb kauemaks joogipunkti. Samas sibab ta Aia tänavale jõudes taas mu'st mööda. Kakskümmend viis aastat tagasi kolmekilomeetrise linnajooksu viimase kilomeetrina oli Aia tänav pikk, sirge, ülesmäge, vastutuult ja nüri. Nüüd, kümnekilomeetrise ringi kaheksanda kilomeetrina on Aia tänav täpselt samasugune - pikk, sirge, ülesmäge, vastutuult ja tiba nüri. Üks asi on veerand sajandit hiljem siiski muutunud - mina ise olen jonnakam ja ei lase endal kõndima hakata. Natuke häiriv on ka tihe liiklus sellel tänavajupil, kuid haigla ristist möödudes rahuneb ka liiklus taas. Uuesti hakkab tibama. Väga-väga vähe, kuid oma "kümme piiska" jagub iga saja meetri peale. Enam ei ole tunnet, et ma sain valesti aru, või et linnuke lendas mööda. Viimased kilomeetrid olen teinud peastarvutusi - kuna esimesed viis kilomeetrit olid kõik tempoga alla kuue minuti, siis nüüd on mul igal kilomeetril veidi "kukkumisruumi". Liidan ja lahutan ja isegi kaheksanda (kõige aeglasema) kilomeetri tempo ei ole suutnud seda kõike veel nullida. Kuid siiski proovin jalgu enam-vähem samas tepos liikuma sundida ning mitte aeglasemaks jääda. Pulss on punases, kuid üllatavalt stabiilne - keskmise ja maksimumi vahe on päris olematu. Läbi saab üheksas kilomeeter ning ma saan aru, et olen peas kaarti valesti lugenud: ma ei peagi ju lossi eest läbi minema, vaid rada läheb Spa-alalt mööda, keerab randa ning ma olengi peaaegu kohal. Nüüd ma tean, et ma teen selle ära. Sest mul on minna vähem kui kilomeeter ja sellega saan ma hakkama. Jõuan staadionile, siban finišijoone suunas ja äkki kuulen tagant tulevaid kilkeid. Ainus mõte on - kolme viimase kilomeetri jooksul pole mu'st keegi mööda läinud, kas ma tõesti viimasel sirgel siis lasen... Ja lisan tempot. Nii palju, kui torust tuleb. Pärast selgub, et kilkajad olid viiekilomeetrise distantsi neiud. Oleks enne teadnud, poleks silganud. :D Aga võib-olla ongi parem, et ei teadnud.
Ametlik finišiprotokoll ütleb mu ajaks 59:16.
Kas ma arvasin, et olen selleks suuteline? - Hell no.
Kas see jooks oli minu praegust vormi arvestades mõistlik? - Ilmselt mitte. :)
Kas ma olen uhke ja rahulolev? - Ooo-jaaa.
Päevale punkti paneb see, et kui ma oma medali ja veepudeliga auto poole tagasi orienteerun, siis mõtlen "lõigata" ja keeran Uus-Roomassaare tänaval valele poole. Viga on küll lõppkokkuvõttes võib-olla vaid 300m, aga ühest küljest ajab naerma ja külm hakkab.
Kui olen tagasiteel Haeskasse jõudnud, saab kümnest piisast autoaknal sadu. Mitte liiga tihe, aga piisav, et kõik märjaks teha ning natuke isegi kasta. Ja et tuua välja kõik kevadlõhnad.
Palju õnne Kuressaare!
*Konn on kodus, hurra-hurra. Konn on kodus, hurraa. - Lastelaul, mis mul kaheksanda kilomeetri tõusuosal peas hüppab... Minu jaoks jääb Saaremaa alati natuke koduks. Ja mina jään alati osaks Saaremaast.
No comments:
Post a Comment