Viimased kaks nädalat möödusid kiirelt ja pigem laisapoolselt.
Trenni mõistes tegin kaks pisikest jooksu (mõlemad eelmisel nädalal, esmaspäeval Tallinnas 7+ kilomeetrit ja pühapäeva hommikul Saaremaal 5,5km). Lisaks mõlemal nädalal teisipäeval BodyBalance ning sel reedel üle väga pika aja BoxBox (mis oli tibatilluke viga, sest eile õhtuks olid kaela ja käelihased veidi õrnad :D). Aga ei midagi ületamatult hullu.
Lisaks oli pikemaid ja lühemaid kõndimisi ning kavajärgselt neljapäeval ja reedel peale tööd ning plaanijärgselt laupäeval hommikul üheksast päeval viieni olin abiks Tallinna Maratoni seretariaadis. Mulle on tõesti see melu meeldima hakanud. Need inimesed, emotsioonid. Ja kui laupäeval enne noortejooksu liikuva infopunkti ülesandeid täitsin, siis täiega nautisin ilma ning oma imelist sinist õhupalli. Parim küsimus: "Millal vihma sadama hakkab". Kuna ma lubasin, et "millalgi järgmisel nädalal", siis tuleb nüüd ilmateadet jälgida. Lisaks olid põnnid mõlemad noortejooksul osalemas ning tundub, et lõppkokkuvõttes olid ka nemad rahul.
Aga jõuame siis tänasesse hommikusse.
Kui eile poja poolmaratoni joogipunkti aitasin (ta pole kunagi Kopli kandis käinud, seega sõitsime koos sinna. Õnneks oli see trammiga suht lihtne) hakkasin oma jooksuriiete valiku plaanis kahtlema. Sest mul hakkas konkreetselt käes külm.
Kuid täna hommikul toimis plaan siiski imeliselt. Starti läksin dressikaga ning kilomeetri pärast oli mees rajal ja andsin pluusi ära. Ja siis oli lühikeses dressis juba väga hea, sest keha oli juba jooksmisest piisavalt soojenenud. Abikaasa võttis kodust kaasa suure orandži vihmavarju. Olin täiega skeptiline (ma kohe oskan seda alati olla tema lennukate ideede peale), kuid nii tobe kui see ka ei tundunud - raja ääres toimis sajaga. Lahtine päikeseline vihmavari tõmbas pilku ja mul oli meest kõigis kokkulepitud kohtades väga lihtne märgata.
Korraks starti tagasi. Sättisime end vennaga kohe päris tahapoole. Algus oli väga mõnus - teadagi, värskete jalgadega mäest alla sibada aeglasest tempos (sest massid liikusd ees ka veel aeglaselt) on ju täitsa mõnus. Siis läks suur mass kiiremaks, kuid meie säilitasime väga mõistlikku tempot. Ok - kolmas kilomeeter läks tiba lappama, kuid ka see 6:13 tempo ei olnud midagi liiga hullu. Stardis nägin "TipustTopini" tiimikaaslast Hellet, kes alles oli tagasi jõudnud pikalt matk-rännakult ja oli ikkagi ülieneregiline. Esimese kilomeetri lõpupoole kohtusime (või õigemini tema kohtus meiega) Tigu Kadrit. :)
Eks selliseid rohkemal või vähemal määral tuttavaid oli teisigi üksjagu. Üsna kohevarsti leidsime ka Maichli. Esimesed kümme kilomeetrit olid lihtsad, mõnusad ja toredad. Viieteistkümnendal kilomeetril tegi parem põlv "töksti" ja jalg läks pehmeks. Järgnes poolteist kilomeetrit, mis olid suhteliselt ebameeldivad, aga mitte õnneks veel väga hullud. Laenasin vennalt valuvaigisti (sest minu enda oma oli kodus ilusti kapinurga peal). Jalg ei läinud heaks, aga piisavalt normaalseks, et uuesti julgemalt ettepoole vaatama hakata.
Rada oli üldiselt huvitav ja vahva. Õismäele olid põnnid ka tee äärde emmet ergutama tulnud bussiga ja minu piirituks üllatuseks olid nad seal ka siis, kui me tund ja nelikümmend minutit hiljem sinna tagasi jõudsime. Piiga lippas siis uuesti koju, kuid poiss sai abikaasaga kokku ning elasid meile kaasa veel ka Stromkal ning ootasid meid finišis.
Mõnes mõttes see tagumine 19-27km ring oli kõige nürim. Ma isegi ei tea täpselt mispärast. Võib olla kuna väsimus kippus juba peale, kuna lõppu oli ikka veel palju, kuna rajad olid "pikad ja sirged" ning päris pikalt liikusime kergliiklusteedel, mis on mulle tuttavad ja olen palju olnud. Ühel hetkel ütlesin vennale, et "nüüd ma pean küll kõndima natuke". Ja talle sobis. Natuke kõndi, rohkem jooksu. Lõpule lähenedes natuke rohkem kõndi ja vähem jooksu. Kuid ühel hetkel sundisime end uuesti jooksma. Kilomeeter oli küll aeglane, kuid sai läbitud jooksusammul. Siis jälle jupp kõndi ja veidi pikem jooks. Ning Balti jaama juurest lõpuni pidasime ka jooksusammul vastu. Kuigi pean tunnistama, et Meritoni hotell pole kunagi varem niiii pikk olnud. :) Aga lõppu me jõudsime ja aeg 5:17 mu nime taha kirja läks.
Millalgi mõned nädalad tagasi vaatasin oma unistused, võimed ja plaanid üle ning ütlesin, et kui jõuan lõppu ajaga 5:30, siis olen üüber-häpi. Ja kui jõuan aeglasemalt, siis olen ka häpi. Ja ausalt - saan aru, et enamike jooksutreenerite hinnangul ei olnud see isegi mitte jooks, mida ma tegin - aga ma olen tõesti väga rahulolev ja õnnelik.
Joogipunktid olid toimekad ja vahvad. Nägin nii mõndagi kaas-vabatahtlikku sekretariaadist ning ka täiesti võõrad vabatahtlikud elasid rõõmsalt kaasa. Mõnus oli leida banaane ja šokolaadi või küpsiseid. Mina, kes ma küpsiseid väga ei armasta, krabasin iga kord ühe näppu ning näksisin vaikkselt järgneva kilommetri jooksul. Loodetavasti ei olnud seal kusagil fotograafe, sest mu naeratus oli ilmselt vägagi küpsisepurune.
Maratoniala oli suht ülerahvastatud, kuid saime koha, toit oli hea, päike paitas mõnusalt.
Ning siis läksime abikaasaga Rävala MyFitnessi Spa-alale mõnnatama. Tema idee, mis alguses (kui ta sellest rääkis) tundus nagu ajaraisk, kuid lõppkokkuvõttes olid need mullivann ja aurusaun täiega seda väärt.
Nüüd juba tükk aega kodus. Olemine on hea. Uni on. :)
Homme jälle tööpäev.
Aga nädalavahetus oli äge.
Me happy!
No comments:
Post a Comment