Olen nii niruks jäänud, et enam ei ole isegi piinlik nagu... :D
Eelmise nädala trenniks jäi kolmapäevane jalutuskäik botaanikaaias. Nüüd lõpuks, kui külmetus hakkab järgi andma, hakkab ka enesetunne paremaks minema vaikselt. Ikka veel iiveldab ja on paha, kuid palju parem kui varem. Eile oli tugev soov ja tahe jooksma minna, kuid vältimatud asjatoimetused lapsehoidjal (loe: mehel) lükkasid selle edasi. Tänagi kippus päev juba päris õhtusse ja minul suur laiskus peal, kuid mehe ergutavade sõnade saatel ma siiski jooksma läksin. Üle väääääga pika aja tõesti jooksma. Ilm oli imeline. Metsa all õitsesid ülased. Ja mina panin parajad riided selga - ei olnud palav, ei olnud külm ka. Mis siis jooksu kohta öelda: tegin sama vea, mida kordan alati üle pika vahe jooksma minnes - tõusul ei jälgi pulssi, vaid proovin tempot hoida. Kui lõpuks kohale jõudis, siis muutsin taktikat, kuid kuna südametöö oli juba laes, siis kukkus tempo nagunii. Kui jätta arvestamata viimne pool kilomeetrit, mis oli jube raske, siis oli kogu jooks üllatavalt mõnus. Vaatamata kõrgele pulsile oli enesetunne hea ja tuju suurepärane. Sain kindlust, et reedel lähen Viljandi järvejooksule. Ajalisi eesmärke ma seadma ei hakka. Isegi parematel päevadel on Viljandi tõusud mulle rasked. Aga tänu tänasele jooksule olen kindel, et kui suudan joosta enda jooksu ning mitte kaasa minna alguskilomeetri "Hurraaaa! Kõik liduvad elu eest!" tempoga, siis saan selle ringi tehtud. Eesmärk siis mitte tähele panna seda, et kõik mu'st mööda lähevad ning jõuda lõppu mõnusa enesetundega.Täna siis 6km ja aeg 41:27. Oleks võinud olla veidi kiirem, kuid Lükati ristil ootasin mingi paarkümmend sekundit, et üle tee saaks. Ja üle tee oli tingimata vaja minna, et 6 kilti täis saaks. http://connect.garmin.com/activity/5921388
Ja järeldus pikale jutule: poolteist kuud looderdamist ning kohukesemõõtudes nääpsuke kõhus mõjuvad tulemustele üsna kardinaalselt. :)
No comments:
Post a Comment