Tänane jooks oleks peaaegu et ära jäänud. Tuju ei olnud ja siis hakkas tahtmine ka ära minema... Aga õnneks siiski lõpetasin dressides, kell käe peal ja pulsivöö ümber ukse ees seistes.
Plaani ei olnud. Oli ainult väike mõttepojake, et võiks veidi pikema jooksu teha. Soojade ilmadega hakkab taaskord dilemma, et mida kaasa võtta, mida maha jätta. Jopet ei ole, taskuid ei ole. Ainult pisi-pisike tasku jooksupükste küljes. Ja no tegelikult ei ole väga mugav joosta, kui võtmekimp tagumikku torgib. :P
Alustasin täna siis koduukse eest. Korra mõtlesin, et läheks sellele Järvelt algavale kergliiklusteele, kuid kaarti uurides olen ikka veidi skeptiline selle väikese jupi osas, kus tee vahepeal katkeb. Ja siis tuleks orienteeruda mööda tänavat ja läbi Glehni pargi. Ja ennast tundes - ma läheksin kindlasti valet teed. Seega otsustasin vana tuntud tee kasuks ja keerasin tossuninad Stroomi suunas. Esimesed kaks kilomeetrit olid jälle takistusjooksu moodi: kiiresti üle tänava, stopp foori taga, slaalom bussipeatuses... Siis sain Stroomi alale ja läks rahulikumaks ning stabiilsemaks. Ilm oli mõnus ja pilvealune. Alguses oli jahe, hiljem oli mõnus. Jalgrattaid oli palju. Jooksjad olid ilmselt enamus Tartus. :)
Kui Kakumäe sildi juurest vasakule keerasin, hakkas minu jaoks suht tundmatu ala. Jah, olin seal ju kunagi jooksnud (2005 oli Tallinna Sügisjooks seal), kuid mingit mälupilti või tuttavat tunnet küll ei olnud. Aga loogiline mõtlemine ütles, et kui hoian kogu aeg otse ja veidi vasakule, siis pean mingi hetk jõudma Rannamõisa teeni (mis oleks juba tuttav kant). Vana-Rannamõisa tee tuligi, kuid esialgu ei olnud üldse tuttav. Ühtlane tõus ainult ülesmäge. :P Siis aga hakkas Selver paistma ja ma teadsin, kus olen. Veidi-veidi enne Haabersti ringile jõudmist, hakkas väsimuse tunne tekkima. Ning janu oli. Tegin siis kiire vahepeatuse Statoilis ning siis sibasin edasi mööda Paldiski mnt. serva. Tuul oli otse vastu ja päris vastik külm tuul oli. Ning energia kadus ebameeldivalt kiiresti. Igatahes otsustasin, et mere äärde tagasi enam ei keera - lähen kõige lühemat teed kodu poole. Mustamäe tee ristile lähenedes oli vahepeal isegi kiusatus kõndima jääda, kuid jonn ei lasknud. Mõtlesin, et kas ma nii nänn siis olengi. Hea Ultra-unistaja, eksole. Lõpupoole oli jälle veidi mõnusam olemine, kuid jalad kippusid veidi kangeks minema. Annab siiani tunda, et vahepeale pikk paus jäi. Aga küll see ka üle läheb. Koju jõudes tegin veel väikese "edasi-tagasi" otsakese järgmise ristmikuni, et poolmaraton täis saada. Päris Tartu jäi tegemata, kuid "close enough".
Kokku siis täna 21,15km ja aeg 2h 19min. http://connect.garmin.com/activity/311473806 Olen rahul sellega, et vahepeal oli tempo suhteliselt ühtlane. Mugavustsooni tempo võiks loomulikult veidi parem olla, kuid kui võrrelda kuu aja taguse olukorraga, on praegu igatahes palju parem.
Tundub, et oled igati tagasi jooksumaailmas :) Tempo ja pulss väga head! Kuna võistlused ootamas?
ReplyDeleteOtseselt midagi plaanis väga polegi. Kirjas olen Tallinna maratonil ja natuke ikka pean optimistlikku plaani Laulasmaa Ultral osaleda. Lapsed igatahes on Saaremaale vanaema juurde organiseeritud. :)
ReplyDeleteKeskm pulss treeningu mõttes on küll ok, kuid distants on natuke liiast peale suurt pausi. Siin peaksid võtma tasa ja targu. Kui jooksed jookse pigem aega kui distantsi - 45min, 50min, 55min nädala kaupa. Muidu mingil hetkel võib nn läbipõlemise hetk peale tulla ning siis on kerge käega kogu asjale lüüa. Organism va sunnik on koormustega visa harjuma, eriti veel siis kui lapsepõlves head põhja alla pole "laotud".
ReplyDeletemina kasutan treeneri abi, kes paneb mulle 4ja nädalase treeningplaani kokku. Tõsi, see lõbu küll maksab midagi, kuid on seda hinda väärt, teades seda kuidas teemale enne lähenesin.
Kasvõi huvipärast vaatamiseks www.treeningplaan.ee
Kui miskit veel, siis nõu-ja-jõuga saab ikka aidata. samas mis kogemused mul sinuga võrreldes ikka on, ma jooksumaailmas nõnna roheline veel...
Ma tegelikult olen teoorias tugev. Praktikaga jään kimpu. Ja tean juba ette, et mul ei ole mõtet kulutada raha treeneri ja treeningplaani peale, sest ma ei suudaks sellest kinni pidada. Ma ei saa minna jooksma siis, kui plaan ette näeb, ma lähen siis, kui aega on ja niikauaks kui viitsin (või kuni aega on).
ReplyDeleteAga usun, et käegalöömise tunnet ei tule. Olen leppinud sellega, et ma ei püüa tulemusi ja siban ainult lõbu pärast ning lõppujõudmise nimel. Ja seega siban niikaua, kuni see on tore ja vahva. :) Kuid hääd ja õpetlikud sõnad proovin ikka kõrva taha panna, äkki tulevad kunagi õigel hetkel meelde ka. :)
Treener aitab ainult siis, kui oled piisavalt algaja, kes midagi ei jaga. Kasu oleks siis, kui see treener sul kupjana koguaeg kõrval oleks ja kamandaks, nagu tippudel :D
ReplyDeleteInimesed on erinevad ja enamasti õppinud oma vigadest ning seetõttu tihtipeale targemad oma organismi suhtes kui treener. Ja kui plaan on ees ja ise muudad, siis läheb kohe treeneri plaan sassi - ise thees pole muret - lähed siis kui tahad ja tunned on hea ning õige!
Ahah!
ReplyDelete