Millest alustada? Sellest, et mul hakkab tekkima tunne, et Rummu teelt rohelise tulega pööret sooritama hakates ja enda eest veel "viimasel hetkel" läbikimajaid leides ei ole nagu palju pointi kuri olla? Poolteist nädalat laste viimist Merivälja lasteaeda, mis meil suvel asenduseks on, on mind asju veidi teistmoodi nägema pannund. Nimelt - Rummu ristist alates iga järgmise fooriga läheb asi järjest hullemaks. Merivälja teel kehtib džungliseadus ja ilmselt olen ise loll, kui end sellest häirida lasen. Et puhta punasega kihutavad üle autod, sest "keeraja väljapääsemine on keeraja mure (vahet pole, et tal roheline tuli on)", on igapäevane, kuid ainult kaheksa päeva jooksul olen kaks korda ka punase alt läbilendavale liinibussile teed andnud.... Lootusetult napakas tunne tekib.
Nojah, tegelikult ei ole see jooksmisega üleüldse seotud.
Ja jooksmise viitsimist eile õhtul ka ei olnud.
Kuid patt oleks olnud minemata jätta nii ilusal õhtul. Ja spordimuttide võistlustingimused veidi pitsitasid ka. Nii ma siis uksest välja astusin. Ja selsamal hetkel teadsin ma, et see oli ka õige otsus. Hoolimata sellest, et jaksu ei olnud ja pea valutas ja soe oli ja... Ühesõnaga paha siga, sada viga. Kuid õhtu oli imeline ja jooksmine kõigest hoolimata mõnus.
Kui kolmel esimesel kilomeetril oli aeg hea ja veidi parem ja veel veidi parem, siis hüppas pähe mõte, et prooviks lõpuni iga järgneva kilomeetri eelnevast kiiremini... Ja siis kohe järgmine mõte - läheks lühemat ringi, muidu ma ei jaksa... Ja kohe seejärel tuli mõistus pähe tagasi - ei lase numbreid enda üle võimust võtta! Ei lase numbritel jooksurõõmu ära võtta! Suundusin Järvevanale ja lasin sammu mõnuga aeglaseks. Sest ma võisin seda teha. Mul on võimalus nautida ja teha just nii nagu tahan. Niiii hea oli lõpuni joosta. Ja hea oli, et lõpus samm jälle kiirenes ning mul oli selleks jõudu. Ja tahet. Aga mitte kohustust.
Jube hea tunne.
8,8km ja 56min http://connect.garmin.com/activity/336974010
No comments:
Post a Comment