Laupäeva hommikul oli sees tugev ja hea tunne õhtuse jooksmise kohta. Ja siis tuli "pisike tige kärbes", kes mind näksis ja õhtul ei olnud enam mingit jooksusoovi. Nii saigi hoopis pühapäeva hommikul jooksuriided selga aetud ja sibama mindud.
Üllatavalt raske oli ja lõpp läks kiireks (mitte tempo mõttes, lastele oli kinnominek lubatud ja piletidki ostetud, seega tuli kärmelt käia). Janutama ajas ka. Ei olnud sellist tunnet, et septembris oleks lootust maraton taas alla viie tunni joosta... Aga mul on hea meel, et siiski välja läksin.
6,75km ja 45min http://connect.garmin.com/activity/338957257
Ootan juba puhkust ja Saaremaad. Küll ma seal alles jooksen... :)
Hellõu!
ReplyDeleteMiks vihkad pulsivööd niiväga, et endale ümber ei taha seda kohe mitte panna?
Üks põhjus, miks tüdimus teinekord (viitsin-ei viitsi või mõne sobiva põhjuse otsimine-leidmine) peale tuleb, võib olla tingitud sellest, et võtad lihtsalt liiga palju korraga ette ja vahest ka liiga sageli, hetke jooksutaset arvestades. Võta vähem korraga (25-40min) ja rahulikumalt (pulsiga mitte üle 150) ette ning nii paar kolm korda nädalas ja seda regulaarselt. Visadus viib sihile!
Sügisel "lahinguväljal näeme" ;)