Tegelikult oli perepäev juba eile.
Kella kaheteistkümneks Viimsi staadionile. Väike sissejuhatus ning soojendusvõimlemine ja seejärel juba kahekilomeetrine jooksuke kõigile osalejatele Viimsi terviseradadel. Seejärel sai iga pere osaleja passi ning algasid võistlused. Kümme erinevat. Osalema pidi (lotriil osalemiseks) vähemalt seitsmel. Kuna aga võistlused olid lahedad, siis tegime kõik kümme läbi.
Esimene: kus on kõige vähem rahvast sabas ootamas? Jeee - ketsipaelte sidumisvõistlus. Tirtsuke innustab, poeg aitab. Krõps lahti, paelad maha, murule sirgeks, et kohtumin näeks ning pael uuesti tossule peale. Krõps kinni ning valmis. Minut ja kaheksateist sekundit. Pole paha. :)
Seejärel kohe kõrvalasuvale tõukeratta slaalomile. Kümme koonust, mille vahelt läbi kimada ja siis tuldud teed tagasi. Iga puutumise eest +3 sekundit. Tippudega me ei konkureeri, aga kõik said oma sõidu sõidetud.
Järgmine valik saab tasakaalupoomi kasuks, sest selle juures kohtunikuks poja treener Siim. Seisame järjekorda ja avastame, et kõrvaloleva põrgatusvõistluse saba on vägagi lühike. Sündis otsus, et tirts jääb tasakaaluvõistluse sappa ja kui peaks tema järjekord kätte jõudma, siis laseb lihtsalt järgmised mööda. Põrgatusvõistlusel saame ette veidrad prillid, mis segavad palli vaatamist ja siis samuti slaalom koonuste vahel. Sedakorda põrgatades. Poja kolm tiiru, mina kolm tiiru. Vaheldumisi. Eelmisest aastast mäletasin, et kui ettevaatlikult lähen, siis saan palliga hakkama küll... :) Kaks minutit ja neli sekundit ei ole üldse paha (eriti selle valgel, et tugevad tegijad said minut neljkümmend.
Tasakaalupoomil kaks korvpalli sülle ja s-kujuliselt tagurpidi asetatud pinke pidi raja teise otsa. Seal tiir ümber koonuse ja tuldud teed tagasi. Kõigepealt poja, siis tirts ja viimasena mina. Saame ilusti hakkama. (Kui kõik võistlused tehtud, käib piiga ühe tiiru veel enda lõbuks - siis ta jookseb...)
Järgmisena tõkkejooks ülevalt või alt. Kaks rida tõkkeid. Osad kõrged, osad madalad. Rada tuleb läbida, iga osaleja ise otsustab, kas läheb üle tõkke või tõkke alt. Paarist viimasest lähen ma isegi üle, kuid enmikul ronin alt. Kõrgused ja küpped ei ole mu sõbrad.
Siis suusavõistlusele. Kaks lauajuppi, mille küljes paelad. Poiss kõige ees, mina keskel, piiga viimane. Saame päris hästi. Enne starti tuletame meelde, kumb on parem jalg ning kumb vasak ja siis juba minu lugemise peale üheskoos: "Alustame paremast! Ja parem jalg! Ja vasak jalg!". Minut ja seitse sekundit. Distantsi pikkusest ei ole aimugi. Äkki kümme meetrit?
Seejärel viskevõistlusele. Kuna poja on veel väike, saame madala korvi. Ja tänu sellele ka mõned visked sisse minuti jooksul.
Sööduvõistlus. Joone tagant pall kahe käega nii kaugele kui võimalik.... Olen ma öelnud, et pallivisked ei ole mul ka kunagi välja tulnud? Kolme peale kokku 20m. Aga endal on tunne, et oleme ägedad.
Ja viimase võistlusena täpsusvise. Väravasse on seatud neli koonust ning rippuma kollaseid taldrikuid. Koonuse ümberviskamine üks punkt. Taldriku tabamine kaks punkti. Kordamööda ja minut aega. Hea, et poja võistkonnas on, päris nulliga ei lõpeta. :D
Seejärel soe seljanka ning kohuke ja siis tänusõnad, auhinnad, loosimine....
Poja treener lahkub- lähevad Saaremaale elama. Imeline otsus, kuid kahju on ikka.
Mees lastega lähevad mehe vanema poja sünnipäevale, mina siban Piritalt koju. Raske on, aga pean vastu. Kümme kilomeetrit lõpetab päeva suurepäraselt.
No comments:
Post a Comment