Miks see küll minu puhul paika ei pea?
Jällegi, olen selle 20 päeva jooksul veidi jalgu liigutanud, kuid sõrmede liikumapanemisega ja sissekannetega tekib ikka "piduriefekt".
Nädalal 19 olin ma tegelikult päris tubli. Teisipäeval ja neljapäeval, kui tirts ujumistrennis, käisin jooksmas. Teisipäeval tavapärane ring veidi pikemalt (enne Renniotsa tunnelist tagasikeeramist väike jõnks lisaks). Kokku siis 8km. Aga neljapäeval vaatasin töö juures veidi oma vanu blogipostitusi sellest ajast, kui tunneleid alles ehitati ja varasemastki ning läksin nostalgilisele meenutusringile - selle asemel, et Renniotsa tunnelist tagasi keerata, sibasin Pärnu maanteele välja ja sealtkaudu koju. Kokku tuli 9,6km. Pole paha. Nädala sees veel niisama kõndimisi ja laupäeval mehega peale põnnide magamaminemist Toompeale hilisõhtust romantikat tegema. Pühapäeval väike sibamine. Tundus, et kõik on kontrolli all...
Aga siis läks niruks. Esmaspäeval käisin rattaga tööl. Oli täitsa lahe, kui välja jätta fakt, et ma ei salli käikudega rattaid, aga seda mehe "kangisüsteemidega"käiguvahetajat ma lausa vihkan. Hoidusin hoolikalt midagi näppimast, kuid ikkagi läks asi tagasiteel paigast ära ja mina seda korrigeerida ei osanud. Seega olid umbes kolm-neli viimast kilomeetrit puhas piin ja ajasid mu niigi kehva rattasõidutahte täiesti minema taas.
Kolmapäeval jõudsin jooksma ja sibasin 9,5km, kuid siis jäi nädal kohe täitsa niruks. Nädalavahetusel kaks päeva loomaaias. Loomulikult ma saan aru, et ka see kõndimine on kasulik miskitpidi, aga ma ei oska seda siiski hinnata...
Sel nädalal ei ole sugugi paremini läinud. Esmaspäeval 10km jooksu ja... That's it. Küll on ilm niru, küll on muid tegemisi. Eile oli päeval töö juures tunne, et võiks õhtul minna. Õhtuks tunne kadus. Praegu on jälle mõte, et äkki õhtul... Ei julge palju tegelikkusele mõelda...
No comments:
Post a Comment