Kõigepealt rõõmusõnum - ma sain endale uue kella!!!
Ok, tegelikult ei saanud. Ostsin. Ja olin selleks sammuks sunnitud, sest mu kallis pisike Garmin pani veidi peale maratoni pildi tasku. Ning tundub, et igaveseks. Käisime üks õhtu koos jooksmas, kõik oli tore nagu ikka. Aga järgmisel päeval, kui tahtsin andmeid töö juures arvutisse sikutada, kellake enam ellu ei ärganud.
Mitu nädalat ikka aeg-ajalt proovisin, aga miski ei aidanud. Ja siis hakkasin vaikselt ringi vaatama. Tegelikult oleksin tahtnud samasugust. Aga elu paradoks on ilmselt see, et heade asjade eest nööritakse. Seda mudelit ei toodeta ju enam mitu aastat. Oleksin võinud saada "refubriched" variandi (millel ei ole ju mingit häda ja oleks täiesti hea variant olnud), aga... See oleks maksnud samapalju ning isegi natuke rohkem, kui kaks põlvkonda noorem Garmini veekundel mudel. Lugesin arvustusi, mõtlesin, arvutasin... Ja otsustasin lõpuks noorema (ja odavama) kasuks. Nii et minu uus sõber kannab nime Garmin Forerunner 910XT ja me oleme päris head sõbrad. Kellaga.
Oma kodulehe on Garmin nii ära "moderniseerinud, et esimesel nädalal peale kella kättesaamist ma ainult nutsin õhtul peale jooksu kodus - tee, mida tahad, aga andmeid kellast arvutisse ei saa. Tuleb mingi lisavidin installida, mis "teeb kogu töö ise ära"... Peaks tegema, aga no (pagan võtaks) ei tee! Lauaarvutis on programmijupp olemas kuid ei tööta (kõik juhenidid ütlevad, et "toimib automaatselt"). Tahvlisse võmbasin androidi-põhise programmijupi - peaks ka "ise töö ära tegema", kui ANT otsik on tahvliga ühendatud ja kolme meetri kaugusel olev kell tööle lülitatud. Ja jällegi - ei miskit. Nuta või naera... Vanad head ja lollikindlad asjad on ikka kõige etemad.
Ükspäev siis googeldasin töö juures veidi ja lõppes asi sellega, et esimest korda elus ma maksin äpi eest... Nüüd on mul vidin, mis ei ole üleüldse väga hea, aga vähemasti ta mingil määral töötab ja ma olen siiani info kellast kätte saanud. Progress peaks tegema elu lihtsmaks, aga selle jamaga pani Garmin küll mööda...
Natuke jooksust ka.
Elu võtab täiega oma, aga kuna teisipäeviti ja neljapäeviti käib meie piiga ujumistrennis ja kallis abikaasa toimetab ta sinna, siis saan ma nendel päevadel otse töölt koju. Ja vähemalt ühel neist päevadest proovin ikka ka jooksma jõuda. Olukord on katastroofiline umbes kaks-kolm esimest kilomeetrit. Kuigi tempo on selline, et kiiremad mehed panevad käies mööda, olen ma väsinud ja ei jaksa üldse. Imede läbi läheb lõpupoole alati kergemaks ja lihtsamaks. Teisipäevane jooks oli kuidagi eriliselt mõnus. Algus oli küll raskem, nagu ikka, aga kergem kui tavaliselt. Tundsin tavapäratult kiire 6:30 kilomeetritempo juures lausa lennukat tunnet. :)
Distantsid on endiselt lühikesed: mingi 6-7 kilomeetrit (sõltuvalt sellest, kas keeran Renniotsa tunnelist kohe kodu poole või siban veidi maad mööda Järvevana äärt edasi ka). Aga vähemasti ma jälle liigun. Ja pean mainima, et 1. detsembril oli lühikeste pükstega jooksmiseks suurepäraselt mõnus õhtu. :)
No comments:
Post a Comment