Eesti Terviserajad kutsusid FB's üles osalema Cooperi testil. Hea põhjus iseendale, et uksest välja saada.
Seega panin end laupäeva hommikul valmis ja läksin sibama. Kodus tegelesin veel mõttega, et kas peaks mütsi pähe panema (pea on viimasel ajal väga õrnake kuidagi), aga siis otsustasin, ma ei ole ju kaua, ehk pole tarvis. Oi-kui-õige see otsus oli. Sest esimese sügispäeva puhul oli suvi tagasi tulnud. Soojendusjooksu paarsada meetrit tehtud, korjasin juba jope seljast ja sidusin vööle.
Sibasin läbi väikeste tänavate Laagrisse ning siis kui jõudsin (või tundus, et jõudsin) korralikule kergliiklusteele, panin aja jooksma ja hakkasin veidi kiiremini liikuma. Mingil hetkel sain aru, et ma ei ole mitte seal, kus ma tahaksin olla, aga lippasin siis edasi ja lootsin, et väga rappa ei satu. Ühel hetkel olin juba päris väsinud, aga kella vaadates selgus, et vaid nats üle minuti ongi veel jäänud ja see andis indu - minuti jaksan ma ju küll!. Kella kinnipanekuga jäin siiskiveidi hiljaks, tegelik distants ilmselt 1,99km. Aga 40+ naisterahva kohta loen seda enda jaoks väga heaks tulemuseks hetkel. Andsin küll endast suhteliselt kõik ka. :)
Tagasi sibades tegin kilomeetri sörki ja siis tundsin, et enam ei jaksa ning viimase kilomeetri koju kõndisin. Aga olemine oli mõnus ja tuju rõõmus. Ning on kuhu proovida areneda kevadeks.
Ja lõppkokkuvõttes - tsiteerides (mehe käest kuulduna) lapse ristiisa: "Ma läbisin Cooperi testi täpselt sama kiirelt, kui Cooper ise. Täpselt 12 minutiga!". :D
https://connect.garmin.com/modern/activity/1994062293
No comments:
Post a Comment