Ma ei luba, et see saab olema uus algus.
Aga väikese vahekokkuvõttena....
11 kuud on möödunud. Ei saa öelda, et ma ei oleks midagi teinud. Oli halvemaid nädalaid, oli ka paremaid. Keskmine tegutsemise tase oli siiki pigem nullilähedane. Vana "põhi" kadus alt täielikult, asendust ei tulnud.
Augusti lõpus Saaremaale sõites (taasiseseisvumispäeva puhul pikk nädalavahetus ees ootamas) märkasin Liival silti, et laupäeval Muhu jooks. Alles mõni kilomeeter hiljem jäin mõtlema, et mida ma siis nägin. Et kas tõesti nii hilja? Googeldasin veidi ja hakkas kripeldama. Ning laupäeva hommikul keerasime autonina uuesti Muhu poole. Poeg otsustas vanaema juurde jääda, kuid piiga tahtis kindlasti lastejooksule tulla. No et äkki antakse midagi. :)
Rahvast oli päris palju, kuid kõik sujus ilusti. Saime numbrid, tegime ergutusvõimlemise kaasa. Praamilt tulevad autod minna lastud ja siis antigi start.
Kohe alguses ma üllatasin ennast. Arvasin, et mu maksimaalne tempo saab olema heal juhul 6:40 kilomeetrile. Sest kui aasta tagasi ole see mu mugavustsoon, siis nüüdseks oli sellest kujunenud "kiire tempo, mida on raske hoida". Kuid selgus, et võistlusärevuses olen ma endiselt võimeline ennast ületama ning üllatama. Esimene kilomeeter 5:56. Ok, selle hoo tõmbasin ma kiirelt maha ja hakkasin pidurdama, kuid ka järgmiste kilomeetrite 6:01 ja 6:11 ei olnud minu jaoks üldsegi kehvad ajad. Ja mis peamine - mul oli ikka veel nagu hea olla. :D
Jooksma olin läinud mõttega, et tegu on peaprooviga enne Maratoni (suvine keskmine "kuus kilomeetrit üks kord nädalas" ei tundunud just sellise baasina, mille pealt julgelt jooksma minna). Kuid siis mõtlesin, et lähen nii nagu jaksan ja vaatan, kaua kestan. Joogipunkte oli seekord kolm kahe asemel ja sellest tulenevalt ka asukohad veidi erinevad eelmisest korrast. Enamik jooksjaid olid kiiremad - seega ei olnud end ka kellegi kõrvale sättida, et lobisedes energiat kulutada. Tiksusin üksi. Seitsmenda kilomeetri tõus oli endiselt olemas, kuid autoaknast tundub see ikkagi suurem kuidagi.Joostes oli teist tunda, kuid näha mitte eriti.
Liival oli palju rahvast, tempo hakkas vaikselt aeglasemaks minema. Palav oli. Hästi palav. Mingil hetkel tundsin, et olen lihtsalt väsinud. See oli umbes 12 kilomeetri paiku. Sibasin siis aga edasi. Mõttest käis läbi, et ma võin ju käia ka... Aga sibasin siiski edasi. Lähenedes Koguva ristile, pidin "ataki" saama - seal pidi olema joogipunkt. Ja ma niiiii ootasin seda. Ristmik paistab, ja mida ei ole, on joogipunkt... Kohutav, eksole!. Õnneks oli punkti asukohta lihtsalt veidi nihutatud, kuid kurve peal minnes võttis see ligi 200m, et seda uues asukohas nägema hakata. Lisaks olid seekord seal puhktis kaks väga tõsist vanahärrat, kellega ei õnnestunud isegi jutujoru alustada. Kallasin siis lihtsalt topsi vett pähe ja tatsusin edasi. Kolm kilomeetrit veel, issand kui palju...
Sirge teises servas hakkasid paistma sinised vilkurid. Mõtlesin, et see on vist see koht, kust Nautsesse keerame. Lähemale jõudes selgus, et mitte päris. Midagi oli juhtunud. Hiljem selgus, et ühel kepikõndijast vanahärral oli süda üles öelnud. Nii vastik oli pärast sotsiaalmeediast lugeda kommentaare. Eriti häiris mind üks noormees, kes teatas, kuidas "inimesel lihtsalt lasti surra ja keegi ei teinud midagi!". Ma olin mitu korda küsimas, et kui kaua tema elustamisega tegeles, või tegi ta järelduse, et "keegi ei teinud midagi" mööda joostes... Igatahes minu möödudes olid inimesed härra ümber ja toimetasid hoolega.
Nautse risti jõudes tuli vastu ka vilkuritega renimobiil. Keerasin mäest alla ja viimane sirge. Või noh - käänuline. Hea, et ma mäletasin, et see pikk oli. Aga ikkagi oli veeel pikem, kui ma mäletasin. Kuid siis lõpuks olin ma kohal. Ehtne muhumaine võinuga ja veepudel pihus, potsasin puu alla. Piiga oli mulle jälle lilli korjanud. Üks proua küsis, et on mul kõik ikka korras. Õnneks ma tean, milline ma joostes välja näen, seega sain teda rahustada, et ma lihtsalt olengi punane, kui jooksen. :)
Vässa, kuid rahulolev.
Ja maraton... Ma teen selle ära, kuid sel aastal on vist esimene kord, kui ma natuke kardan...
No comments:
Post a Comment