Milline see nädal siis oli.
Esmaspäeval tuli suhteliselt järsku otsus, et lähen BodyBalnce'i trenni. Algus oli kell kümme. Kuid kuna kuu viimasel päeval on kasulik pigem õhtupoole tööl olla, et saaks platsi pigem puhtamaks kuuvahetuseks, siis sobis see suurepäraselt. Püüdsin trenni minna avatud meelelaadiga, kuid ikkagi olin üllatunud, et tegu oli hoopis millegi muuga, kui ma oleksin arvanud. Ja see muu meeldis mulle. Meeldis väga. Ma küll paindun vähe ja ka tasakaaluga on kehvasti, kuid siiski olid emotsioonid väga head. Ja treener Kenda oli samuti suurepärane.
Teisipäeval peale tööpäeva sõitsime Saarde. Minul optimistlikult dressid kaasa pakitud. Aga alles neljapäeval jõudsin niikaugele, et dressid ka selga panna ja uksest välja astuda. Oli päikeseline, olin mõnus. Riietusin loomulikult taaskord veid üle, kuid kuna ära võtta on sut lihtne, siis polnud sellestki hullu. Igatahes nautisin ma täiega. Mehele ütlesin, et lähen lasteaia ringile. Ristmikule jõudmise hetkeks olin otsustanud, et lähen ikkagi Tutku suunas. Ja siis mingil hetkel tekkis mõte, et keeran sooteele. Kuna ma üldiselt jooksen aga ringi ikkagi teistpidi, siis tuli sootee hiljem, kui ma oodata oskasin ja ma olin juba päris väsinud. Anneli jalutas koeraga ja hõikas optimistlikult, et "täna küll esikoht paistab". Aga ta ju ei teadnud, et ma olin plaaninud tegelikult juba paarsada meetrit varem, kolmanda kilomeetri täis tiksudes, kõndima jääda. Ning otsustasin ainult selle pärast veidi veel edasi sibada, et nemad vastu tulid. :D Neljas ja viies kilomeeter olidki kõige raskemad. Neljas porine ja mina vässa. Viiendaks enesetunne küll paranes, kuid pori asendus metsa vahele jõudes kiilasjääga. Kui tuli järgmine otsustamise koht, keerasin hetkegi kõhklemata paremale - päikese poole. Pori tundus palju parem variant kui jää. Ja siis olin juba mõisa vahel ning sibasin vaikselt lõpu poole. Üle väga pika aja oli see esimene jooks õues, kuid päikesepatareid ja rõõmuhormoonid said sellest nii tugevasti täiendust, et loodetavasti tuleb varsti lisa.
Ja nüüd siis tänane pärastlõuna.
Lasnamäe spordihallis toimus "Eesmärgiks Tallinna Maraton" treeningvoor. Olin elevil nagu väike plika, kuigi olin ilmselgelt kõige vanem. Kõigepealt tegi Kaupo meile väikese soojenduse. Seejärel tegime Toomase (?) juhendamisel jooksuharjutusi. Sel hetkel oli juba ka see selge, et ma pole mitte ainult kõige vanem, vaid ka kõige aeglasem. :) Lõpus toimusid vestlused. Kolmekaupa. Kolmikud kujunesid juhuslikult, kuid nii lahe oli jälgida, kuidas pärast toimus kolmikutesiseselt väike vennastumine. Igatahes minuga koos olnud neiud olid mõlemad väga lahedad ja mõnusad.
Järgmisena tuleb edasipääsejatele "sotsiaalmeedia trikoovoor". Ehk siis tuleb ennast ja üritust sotsiaalmeedias promoda ja hääli koguda. See saab olema paras väljakutse (eeldusel, et ma järgmisesse vooru üldse jõuan muidugi). Aga isegi kui ma edasi ei pääse, oli tänane pärastlõuna väga lahe ja andis parasjagu kinnitust teadmistele, mis olid ununema hakanud vahepealsete aastate jooksul.
Nii et siin ma siis nüüd olen - lotopilet näpus ja loen palvet "armas taevaisa, tee nii, et ma võidaksin lotoga".
Ja ma sain kätte ka oma medali!
No comments:
Post a Comment