...ööle uut päeva ei järgne...
Oli raske ja vastuoluline nädal. Igas mõttes.
Alustame sellest, et kui eelmisel nädalal oli kevadiselt soe ja mõnus, siis sel nädalal võis küll vahelduva eduga päike paista, kuid ilm oli külm ja niru. Kui juurde lisada see, et poeg oli haigusega kodus, siis oli närv parajalt püsti.
Esmaspäeval pidin õppima ühte uut tööülesannet. Seega jätsin trennimineku ära. Ja käisin hoopis peale tööpäeva veidi sibamas. 5km "ümber Laagri". Teises pooles tegin valiku kergliiklustee asemel väikeste tänavate kasuks ja see ei olnud väga tark valik. Vaheldumisi pori ja jää. Aga püsti ma jäin ja kõndima ei hakanud: https://connect.garmin.com/modern/activity/8497854230
Teisipäev. Kuna esmaspäeval lükkus uue asja õppimine edasi, siis leppisin töökaaslasega kokku, et käin Balti jaama klubis trennis ja pärast seda oleme tegusad ning asjalikud. Väheke sättimist ja tormamist oli, aga panin kodus trenniriided juba selga ja seega oli rongilt minnes kümme minutit aega enam kui piisav. Peale trenni lõppu kaksteis minutit rongini tekitas palju suuremat ärevust, et kas ikka jõuan, aga kõik laabus ja sain veel paar minutit oodatagi. Ajastus suurepärane. Olemine samuti. Ainult et... seda tööülesannet ei saanudki õppida, sest keegi jättis Lõuna-Aafrikas oma asja tegemata... Varustatud teadmisega, et järelikult pean ma seda kolmapäeval üksi tegema (kuna töökaaslane, kes mind õpetama pidi, läks puhkusele) panin peale tööpäeva lõppu dressid selga ja jooksin poodi. https://connect.garmin.com/modern/activity/8504123118
Kolmapäev. Läksin päevale vastu teadmisega, et hakkan üksi seda ülesannet tegema. Ilmateade lubas, et hakkab sadama vihma ja lörtsi. Ning õhtul pidi olema KÜ koosolek. Kas ma sain selle ülesande tehtud? Kus sa sellega. Lõuna-Aafrika andis teada, et "neil läheb aega". Mingil hetkel ilmus fuajeesse silt, et koosolek lükkub ka kuu aega edasi. Ning kui tööpäeva lõpus polnud vihmast udu-aimugi, vaid päike siras taevas, siis panin dressid selga ja läksin sibama. Tegelikult oli plaan teha jooksuharjutusi. Sest kuna hommikul tuli uudis (mida ma oskasin oodata ja aimata), et ma ei osutunud valituks "Eesmärgiks Tallinna maraton" projekti lõppvalimisse, siis mõtlesin, et pean proovima ise tubli olla. Soojenduseks tiba üle kolme kilomeetri, et jõuda väikese Laagri kooli juurde. Olin lootnud, et seal staadionil saan "keksida". Aga tegelikkuses oli staadionil mitu seltskonda kas trenni tegemas või kehalise tundi pidamas. Ning maja ees olid rodus autod, kes ilmselt järeltulevaid põlvi ootasid. Seega siis läksin jõe äärde kergliilklusteele ja proovisin seal natuke harjutusi teha. Põlvetõste, sääretõste, kannal- ja päkalkõnd, külg ees, ristsamm, väljaastesamm ja hüpped.... Võhm sai otsa ja juhe jooksis kokku. Otsustasin koju tagasi sibada. https://connect.garmin.com/modern/activity/8509924700 ja https://connect.garmin.com/modern/activity/8510075708
Neljapäev ja reede. Füüsilise aktiivsuse mõistes nullipäevad. Töö juures oli palju tegemist ja paras närvipinge peal. Ja ma lihtsalt ei jaksanud midagi teha enam õhtul.
Laupäeval mehega matustele.
Meil olid küll kotid asjadega autos, et pärast spordisaalist väbi astuda, kuid emotsionaalselt lõi ikkagi nii parajalt segi, et kokkuvõttes me kuhugi ei läinud. Õhtul ainult koos väike kõnniring, et pakiautomaadi juures käia.
Täna olin tubli (abikaasa mahitusel). Sõitsime koos Liivale. Tema liikus minu kott enda asjadega koos seljas edasi, mina hüppasin bussist välja ja sibasin spordiklubi poole. Lõpp läks tiba raskeks, kuid üldüldises plaanis oli meeldiv jooks. Ning spordiklubis oli nii hea korraks basseini hüpata ning seejärel mullivannis ja saunas mõnuleda. https://connect.garmin.com/modern/activity/8535309035
No comments:
Post a Comment