Ma isegi ei mäleta enam, mitu korda olen hoogu võtnud ja arvanud, et "äkki ma nüüd hakkan uuesti natuke regulaarsemalt sibamas käima". Ega see väga oluline olnud ei olegi, sest ainult arvamiseks see kõik jäänud ongi.
Kui nüüd lühike tagasivaade teha viimasele viiele-poolele aastale, siis on koondnimetuseks "tervest minust sai haige inimene". Keemiaravi tundus suhteliselt normaalselt minevat. Kuid selle tagajärjena järgnes probleem kannakõõlusega ja ma sisuliselt lõpetasin jooksmise. Sest lihtsalt valus oli. Ja kanda säästa üritades ilmselt hoidsin jalga kuidagi teistmoodi ning tulemuseks läksid metsa põlved.
Mina, kellele arstid ei meeldi, läksin arsti juurde. Esimene ütles: "Te ilmselt ei jookse enam kunagi". Tol õhtul ma nutsin. Vähidiagnoos, keemiaravi, juuste kaotus, kiiritus... Need olid kõik olnud asjad, millega ma sain hakkama. Kuid tolle ühe lausega võeti minult ära midagi, mis oli "päris minu oma". Tulevik tundus ühtlaselt tume ja õnnetu.
Teise - veidi mõistlikuma ning optimistlikumalt meelestatud - arsti arvamus oli, et vaatame seda asja. Kuid ei tundunud ka kõigist temapoolselt pakutud meetoditest ja ravimitest kasu olevat. Ja nii ma ei jooksnudki enam.
Ühel hetkel peale pikka pausi avastasin pooleldi üllatunult, et põlv ei olegi enam valus. Kuid siis san puukborrelioosi ja siis veelkord ning vahepeal, nagu "kingituseks" "külmunud õla" diagnoos. No kes oleks üleüldse osanud arvata, et selline asi olemas on. :D
Aga nüüd otsustas see "haige inimene" end natu-natuke kätte võtta.
Osalen Marathon100 väljakutses Tallinn-Riia. Kes oleks osanud arvata, et kõige suuremaks väljakutseks on kellast andmete arvutisse kantimine. Ja no üleüldse kella töölepanek ka... Aga tänu sellele olen väljas liikumas käinud. Enamasti jalutamas. Mis ei ole mu parima arusaamise järgi endiselt sport, kuid... uskumatul moel see siiski toimib. :) Annab rõõmuhormoone, mõjutab kaalu. Ja tempokat kõndi tehes saab isegi pulsi suht kõrgele. Viimasel ajal väljas valitsev jäämaastik annab juurde veel oma nüansi: tempot pole ollagi, kuid pulss on kõrgel. Eriti peale ootamatuid libisemisi.
Kuna tööandja võimaldab peaaegu olematute kuludega omada MyFitnessi hommikupaketti, siis kasutan ka seda. Ujumas käimine oli tiba loogilisem kontoris käies, kuid viimastel nädalate olen leidnud võimaluse lisaks nädalavahetustele ka tööpäeviti vahel sprotima lipata ja siis õhtul asjad ära lõpetada arvutis. Avastasin ujumisele lisaks BoxBoxi trenni ning mõtlen vaikselt, et äkki pole ka Bodybalande'i trenn liigselt ülejõu käiv?
Ja - ise ka ei usu, et seda ütlen - panin end kirja aprillis toimuvale Janeki maratonile. Küll lühikesele distantsile, kuid alustuseks asi seegi.
Igatahes ma olen rahul hetkel nii iseenda kui ka olukorraga. Ja mine tea - äkki saan võitu ka laiskusepisikust ja järgmine postitus tuleb veidi varem, kui kahe aasta pärast. :)
Riia-to-go - 10km.
No comments:
Post a Comment