Meenutused. See oli see, mis selleaastast maratoni ilmselt kõige paremini iseloomustab. Meenutused.
Alustades algusest, siis mingit pabinat või suurt ootust ei olnud. Eile käisid põnnid Mesikäpa lastejooksudel ning õhtul sai kiirelt veel riided hunnikusse sätitud, mis hommikul selga panna. Olgu kiidetud FB - sealt Marguse pilti nähes tuli meelde, et kella võiks ju ka kaasa võtta. :) Vaatasime veel ilmateadet - hommikul 7 kraadi. Mina veel seletan mehele, et terve eelmise nädala on pool seitse ärgates ikkagi mingi 12-14 kraadi olnud. Ja lubatakse ju suht samasugust ilusat ilma...
Hommikul äratus. Akna taga on 7 kraadi... Pisike puder (oi ma ei ole varase hommiku hommikusöögi inimene ja tegelikult mitte siiski ka hommikupudru inimene, aga alla ma selle portsu surusin). Algul oli mehel mõte, et nad põnnidega tulevad mind saatma, aga kell tiksus kuidagi kiirelt ning ma siiski asusin üksi teele. Rahandusministeeriumist alates jälle oli lakkamatu siniste kottide vool kesklinna poole.
Viskan Jope kotti ja vihmakeebi jaheduse kaitseks selga. Veidi naljakas küll välja näeb, aga minusuguseid on veelgi. Ning siis juba treppide juurde venna ja õepojaga kokku saama. Vennaraasul esimene maraton. Süda veidi valutab ka - mina teda agiteerisin. Kui miskit nässu läheb, saan emmelt riielda. :P Plaan koos joosta. Õepojal märgatavalt suuremad (loe: kiiremad plaanid). Leiame oma koha. Selja taha sätib end Alvin. Tahaks uurida, et kuhu jäid koopaoravad? Aga hoian korraks siiski oma suure suu kinni.
Algus tavapärane. Esimesed paarkümmend sekundit on tempo mõistlik (sest kõik kõnnivad) ning siis hakkame me jooksma. Esimesed kilomeetrid veidi kiiremad, kuid enesetunne mõnus ja jõuga tagasi ei hoia. Seejärel juba sellises tempos, nagu plaanitud.
Pikalt midagi rääkida nagu polegi. Joon vett, nosin igas peatuses paar rosinat ja läheb hästi. Pirita teel hõiskavad-lehvitavad Mees ja lapsed. Starti jäid nad hiljaks, kuid sõitsid bussiga ette lehvitama. :) Meriväljal teeb vennas boksipeatuse. Saan tema vöö pihku ja siban vaikselt edasi. Kaamerasse jäängi vööd sikutades. :D Ülteme nii, et vennas jõuab mulle järgi veidi hiljem, kui ma avasin. Kuid ikkagi tekib taas pabin, et äkki see sprint nii algul oli ikka liig... Kümne kilomeetri peal on enesetunne veel mõnus. Loomulikult olen veidi vässa, aga see on selline mõnus väsimus. Mingil hetkel laseme mööda Ivo, kes veab 4:45 gruppi. Me ei ole siin täna selleks, et nendega kaasa minna. Pole ju mõtet end tappa. Kuigi veidi kahju on. Smas muidugi - ma ei ole grupijooksjat sorti. Kogu aeg on tunne, et ma põrkun kellegagi või astun kellelegi kannale.
Neljateistkümnendal kilomeetril jagab keegi meie selja taga tarkus, et "näedsa, juba kolmandik joostud". Ei ole päris kindel, kas me kumbki selle info üle just rõõmsad olime. :P Promendaadil pakutakse võimalust süüa oma elu kõige maitsvam kilu. Kasutan võimalust (kuigi autor soovitab ennem kolm korda järele mõelda). Mmmmmm.... Väga mõnus. Kesklinn tervitab meid. Oleme kohal kiiremini, kui arvasime. Sillast saame üle. Võitja silkab meist mööda Shnelli pargis, kuid teise koha omanik meie skalpe ei võtagi.
Kaarli kiriku tõus on "järsk" nagu ikka, kuid rõõmu toob teadmine, et kohe-kohe oleme kohal ja saame teisele ringile. Poolmaratoni jooksjad ergutavad ja plaksutavad. Jällegi - tore ka ja... natuke nagu piinlik ka. Sest tempo on ju aeglane.
Mingil hetkel ütleb vennas, et ta kõnnib natuke. Ja siis kujuneb meil välja rütm - kui tema kõnnib, siis mina lasen sammu aeglasemaks ja siis ta jälle võtab mulle järgi. Minu arvates surmav kombo (tema esitluses), aga kui talle sobib... Mulle sobib ka. Russalka juures on väike-väike kiusatus ka kõndima jääda, aga mõtlen, et äkki suudan ikka Pirita sillani. Et kui sealt mööda saan, siis olen jooksnud maratoni sees pikima otsa enne kõndimist. Silla juures on aga jällegi juba palju parem. Poolmaratoni ülikiired on asendunud normaaltempos jooksjatega ning kui Meriväljalt tagasi keerame, on meie ümber jooksjad, kes on veel vaid veidi kiiremad kui meie. Ja ma ikka veel jooksen. Hakkab tekkima unistus, et... Äkki... äkki ma jaksan lõpuks joostes... Vennas ei jaga optimismi, aga minu arvates oleme me väga tublid olnud.
Jõe tänava ristile jõudes on taas kallikesed tee ääres. Tirts ja poja jooksevad minuga kaasa. Neljane plika suudab oma samme täpselt sinna sättida, kuhu plaanin järgmiseks astuda. :)
Shnelli pargis tahaks Sportlandi kingitust, aga kui sind on ikka kämbuks loodud, siis ei ole mõtet kahemeetristele riputatud üllatuskotikeste poole hüplema hakata. Minu suurim pettumus päevast - kus on Shnelli pargis olnud Snikersi jagajad? Tõesõna - tõsine-tõsine pettumus. Aga lõpuni on veel vaid umbes kilomeeter. Ja me sibame. Endiselt aeglaselt, kuid samas umbes pool minutit kilomeetri kohta kiiremini, kui eelmisel kilomeetril. Möödub kümne kilomeetri võitja. Ja veel kümmekond mööduvad. Aga rohkem mitte, sest siis oleme me kohal. Lõpusiregele keerates ütlen vennale, et kui tahad, siis mine. Ja ta läheb. :) Proovin ka ise sammu kiirendada. Veidike see ka õnnestub. Ning me oleme lõpus!
Terve jooksu aja meenutasin ma eelnevaid jookse:
mis oli aastal 2010, kui olin siin esmakordselt;
mis oli aastal 2011, kui olin parimas vormis;
mis ja kuidas toimus 2012, kui tegin oma elu raskeimat jooksu.
Ma ei olnud täna kiire.
Aga ma olen mega rahul.
Tõsi - suures plaanis vaadates ei sarnanenud see ilmselt väga jooksule, mida ma tegin. Aga minu mõistes tegin ma terve tee jooksusammu (välja arvatud joogipunktid teisel ringil). Ja ma olen esmakordselt läbinud maratoni kõndima hakkamata.
Ning kuigi kogu jooksu keskmine tempo on aeglane, ei ole ma kunagi varem läbinud maratoni üldiselt nii stabiilse tempoga.
Kella panin üllatavalt vara kinni. Vist ainult paariminutilise hilinemisega. Siis, kui oli selgunud, et soojenduskilesid loomulikult nii taha otsa enam ei jagunud. Kuid õnneks oli vennanaine hommikul alles hoidnud mu vihmakeebi ja see sobib suurepäraselt. Tirtsuke oli lilli korjanud ja surus mulle pihku ristikuõite-nutsu. Olen vist ainus, kes maratoni lõpusirgel lilli sai. :)
Ja mis kõige vahvam - mu pahkluu pidas vastu. Andis tunda ja oli õrn, aga ei hakanud hullusti valutama ega midagi.
Järgmine aasta jälle.
Sunday, September 14, 2014
Thursday, September 11, 2014
11.september - Polkovniku lese sündroom
Teisipäeval googeldasin veidi. Ja jõudsin järeldusele, et olemasolevate sümptomite alusel võiks eeldada. et mul on kannakõõluse põletik.
Otsustasin rohkem mitte googeldada. Mine tea, mis mul muidu veel kõik olla võib. :P
Otsustasin rohkem mitte googeldada. Mine tea, mis mul muidu veel kõik olla võib. :P
Tuesday, September 9, 2014
9.september - septembrikuus kõik-kõik on uus
Poja läks kooli, minust sai koolilapse emme. Ning tänu sellele oli esimesel septembril tööandjalt vaba päev. Viisin piiga hommikul lasteaeda ja jooksin koju tagasi. Väga mõnus oli üle ulmepika aja seda vana tuttavat rada sibada. Ja esmakordselt olin olukorras, et ei pidanud bussipiletit näppude vahel mudima ja mõtlema, et kas lidun kiirelt ja hüppan lauluväljaku juures bussile (sama piletiga sama buss, millega mindud sai) või mitte. Sest rohelise kaardiga võib ju ükskõik millisele bussile ronida. Midagigi kasu sest. Isegi niipalju, et kui võimalus olemas, siis nagu ei tahtnudki seda kasutada. Pidasin terve tee koduni vastu - ainult lõppu ei läinud maratonirada pidi vaid lõikasin kesklinnast võimalikult otse. Kuigi nagu lõpptulemus näitab, ei lühendanud see mu rada just märkimisväärselt.
1:01:43 ja 9,45km http://connect.garmin.com/activity/580045246
Neljapäeva õhtul jooksma. Ilm oli fantastiliselt soe. Ja joosta oli üllatavalt mõnus. Hoolimata sellest, et mu pahkluu köitub järjest halvemini. 54min ja 8,1km http://connect.garmin.com/activity/583300461 Helkur... Mnjah. Mida ei olnud, seda ei olnud.
Jala hoidmise mõttes ja tulenevalt töö juures toimuvast käimisvõislusest, olen ka õhtuti jalutamas käinud. ühest küljest mõnus ja tore, teisest küljest tundub suht mõttetu tegevus. Ja kuna meil on taas "kari hulle" võistlemas, siis ei ole mul nagunii võidu peale võimalik ponnistada ning miski muu selles võistluses ei loe. Seega - võtan edaspidi rahulikult.
Eile siiski käisin ka jooksmas. Kui välja astusin, oli tänav ja lähiümbrus täis autosid ning inimesi, kes suundusid kõik A.leCoq Arenale. Seal toimus miski mäng. Ilmselgelt. Lipud, sallid, särgid-värgid. Kohe kergendus oli, et mulle jalgpall üldse pinget ei paku. :)
Järvevana ääres tekkis müstiline hetk. Tavaliselt on raske leida hetke, kui emmas-kummas suunas mõni auto läheduses ei liigu ning pidevalt müriseb natuke. Kuid eile tekkis moment, kuid mõlemas suunas oli tee tühi ja sel hetkel kuulsin ma Arenalt kostuvat Eesti hümni. Mida kumedalt laulis kaasa üsna suur mass. See oli... Võimas.
1:05:42 ja 9,86km http://connect.garmin.com/activity/586796558
Täna looderdan.
1:01:43 ja 9,45km http://connect.garmin.com/activity/580045246
Neljapäeva õhtul jooksma. Ilm oli fantastiliselt soe. Ja joosta oli üllatavalt mõnus. Hoolimata sellest, et mu pahkluu köitub järjest halvemini. 54min ja 8,1km http://connect.garmin.com/activity/583300461 Helkur... Mnjah. Mida ei olnud, seda ei olnud.
Jala hoidmise mõttes ja tulenevalt töö juures toimuvast käimisvõislusest, olen ka õhtuti jalutamas käinud. ühest küljest mõnus ja tore, teisest küljest tundub suht mõttetu tegevus. Ja kuna meil on taas "kari hulle" võistlemas, siis ei ole mul nagunii võidu peale võimalik ponnistada ning miski muu selles võistluses ei loe. Seega - võtan edaspidi rahulikult.
Eile siiski käisin ka jooksmas. Kui välja astusin, oli tänav ja lähiümbrus täis autosid ning inimesi, kes suundusid kõik A.leCoq Arenale. Seal toimus miski mäng. Ilmselgelt. Lipud, sallid, särgid-värgid. Kohe kergendus oli, et mulle jalgpall üldse pinget ei paku. :)
Järvevana ääres tekkis müstiline hetk. Tavaliselt on raske leida hetke, kui emmas-kummas suunas mõni auto läheduses ei liigu ning pidevalt müriseb natuke. Kuid eile tekkis moment, kuid mõlemas suunas oli tee tühi ja sel hetkel kuulsin ma Arenalt kostuvat Eesti hümni. Mida kumedalt laulis kaasa üsna suur mass. See oli... Võimas.
1:05:42 ja 9,86km http://connect.garmin.com/activity/586796558
Täna looderdan.
Friday, August 29, 2014
29.august - Miks on blondiini aju hommikul hernetera suurune?
...sest ta paisub öösel.
Minu puhul peab see viimasel ajal liigagi palju paika. Läksin õue ja isegi siis ei tulnud meelde, et ma pidin helkuri võtma. Alles umbes Sõjaväekalmistu juures puude all ja heledalt valgustatud tunnelist välja tulles tekkis arusaam, et olen ilmselt päris nähtamatu juba hämaruse/pimeduse piiril.
Aga alustades algusest, siis kell võttis satelliidiühenduse kuidagi väga kiirelt taha. Ilmselgelt oli mingi satelliidi asemel orbiidil tiirlev UFO, mis sellele kaasa aitas. Sest kui ma rahulikult oma 6:30-6:40 tempos sibades liikusin, piiksus kell äkki täiesti vales kohas ja teatas rõõmsalt, et "kilomeeter joostud, tempo 5:20". Eeeee... Ma ei lidunud parimatelgi päevadel nii kiirelt. Mitte et mulle ei meeldiks sellise enesetundega arendada 5:20 tempot, aga olgem ikka realistid. Seejärel UFO lahkus orbiidilt, sest ülejäänud kilomeetrid olid õige pikkusega ja piiksud käisid õiges kohas (siis umbes 150m enne tavapärast tulenevalt ufo-kilomeetrist).
Kohe, kui esimene ulmeline kilomeeter läbitud sai, nägin meie lennukit õhku tõusmas. Ta läheb enamasti veidi peale üheksat. Aga eile tuletas see mulle meelde, et ma pidin päeval töö juures tuleva käimisvõistluse osavõtu registreerimise ära tegema. Ja loomulikult ei teinud. Sest unustasin selle poole minutiga, mis ma oma laua juurde läksin...
Aga jooksmine oli päris hea. Pimedas on teistmoodi. Ja juba mitmendat korda järjest kohtun ma kahe noormehega kes ratastega sõidavad ning teine nendest ütleb mulle tere. Ja ma ei saa pimedas aru, kes see on. Või näen ma siis lihtsalt nii vana välja, et poiss teretab viisakusest. :)
Täna avalikustati maratoni tempomeistrite nimed. Ja kui mul ei olnud mingeid eesmärke ega ambitsioone, siis nüüd olen ma teadmise ees, et 4:45 tempot teeb Ain-Ivar ja 5:00 tempot Valdo. Ja nüüd tahaks ju mõlemaga koos joosta. :P Algul ühega, siis teisega ja "surres" omaette? Kõlab nagu plaan, või mis....
Minu puhul peab see viimasel ajal liigagi palju paika. Läksin õue ja isegi siis ei tulnud meelde, et ma pidin helkuri võtma. Alles umbes Sõjaväekalmistu juures puude all ja heledalt valgustatud tunnelist välja tulles tekkis arusaam, et olen ilmselt päris nähtamatu juba hämaruse/pimeduse piiril.
Aga alustades algusest, siis kell võttis satelliidiühenduse kuidagi väga kiirelt taha. Ilmselgelt oli mingi satelliidi asemel orbiidil tiirlev UFO, mis sellele kaasa aitas. Sest kui ma rahulikult oma 6:30-6:40 tempos sibades liikusin, piiksus kell äkki täiesti vales kohas ja teatas rõõmsalt, et "kilomeeter joostud, tempo 5:20". Eeeee... Ma ei lidunud parimatelgi päevadel nii kiirelt. Mitte et mulle ei meeldiks sellise enesetundega arendada 5:20 tempot, aga olgem ikka realistid. Seejärel UFO lahkus orbiidilt, sest ülejäänud kilomeetrid olid õige pikkusega ja piiksud käisid õiges kohas (siis umbes 150m enne tavapärast tulenevalt ufo-kilomeetrist).
Kohe, kui esimene ulmeline kilomeeter läbitud sai, nägin meie lennukit õhku tõusmas. Ta läheb enamasti veidi peale üheksat. Aga eile tuletas see mulle meelde, et ma pidin päeval töö juures tuleva käimisvõistluse osavõtu registreerimise ära tegema. Ja loomulikult ei teinud. Sest unustasin selle poole minutiga, mis ma oma laua juurde läksin...
Aga jooksmine oli päris hea. Pimedas on teistmoodi. Ja juba mitmendat korda järjest kohtun ma kahe noormehega kes ratastega sõidavad ning teine nendest ütleb mulle tere. Ja ma ei saa pimedas aru, kes see on. Või näen ma siis lihtsalt nii vana välja, et poiss teretab viisakusest. :)
Täna avalikustati maratoni tempomeistrite nimed. Ja kui mul ei olnud mingeid eesmärke ega ambitsioone, siis nüüd olen ma teadmise ees, et 4:45 tempot teeb Ain-Ivar ja 5:00 tempot Valdo. Ja nüüd tahaks ju mõlemaga koos joosta. :P Algul ühega, siis teisega ja "surres" omaette? Kõlab nagu plaan, või mis....
Wednesday, August 27, 2014
27.august - Tumeda kleidi ja tähtedest vöö õhtu sai endale, temast sai öö...
Esmaspäeval (päeval siis) oli tunne, et võiks jooksma minna. Tahe oli kohe.
Lasteaiaringil lahmas paduvihma ja tunne hakkas kaduma. Kui poole kümneks lõpuks lapsed voodisse õnnestus saada, ei olnud enam üldse tunnet, et mingist jooksust võiks rääkida. Nii hea oli voodis lösutada ja lastega koos mängitavas telefonimängus parendusi teha.
Teisipäev. Isegi päeval ei olnud mingit tunnet. Või mingit tahet. Ainult üks paduvihm. Kui õhtul vihm lakkas, siis tunnet ei tekkinud. Kuid sundisin end välja. Mõtlesin, et kui ei lähe, siis ei tee ma sellega ka kellelegi head. Tuju on moss nagunii olnud viimasel ajal. Panin siis dressi selga ja õue. Esimese hooga oli jahe. Ja pime. Pidin tõdema, et sügis on vist saabunud/saabumas. Sots-kohustus järgmine kord endale helkur külge riputada (kui see jälle ära ei unu, eksole). Mõtlesin ka pikkade varrukatega särgi vajalikkusele, kuid kui kilomeeter sibatud sai, ei tundunud see enam nii oluline ning jooksu lõpus tuli meelde, et jopet on vaja, kui soojakraade hakkab kümne ligi jääma.
Jooks ei olnud väga kerge. Jälle vaatasin olematut tempot ja üritasin kujutleda, mismoodi kiiremini liigutakse... Aga samas ei ole mul ju kiiremini tarviski. Pikalt ja pidevalt oleks tarvis. :) Mõne kildi järel sai pahkluu ka jälle "lahti ragistatud" ja siis oli päris mõnus sibada. 10,1km ja aeg 1 tund ja 5min http://connect.garmin.com/activity/575755484
Lasteaiaringil lahmas paduvihma ja tunne hakkas kaduma. Kui poole kümneks lõpuks lapsed voodisse õnnestus saada, ei olnud enam üldse tunnet, et mingist jooksust võiks rääkida. Nii hea oli voodis lösutada ja lastega koos mängitavas telefonimängus parendusi teha.
Teisipäev. Isegi päeval ei olnud mingit tunnet. Või mingit tahet. Ainult üks paduvihm. Kui õhtul vihm lakkas, siis tunnet ei tekkinud. Kuid sundisin end välja. Mõtlesin, et kui ei lähe, siis ei tee ma sellega ka kellelegi head. Tuju on moss nagunii olnud viimasel ajal. Panin siis dressi selga ja õue. Esimese hooga oli jahe. Ja pime. Pidin tõdema, et sügis on vist saabunud/saabumas. Sots-kohustus järgmine kord endale helkur külge riputada (kui see jälle ära ei unu, eksole). Mõtlesin ka pikkade varrukatega särgi vajalikkusele, kuid kui kilomeeter sibatud sai, ei tundunud see enam nii oluline ning jooksu lõpus tuli meelde, et jopet on vaja, kui soojakraade hakkab kümne ligi jääma.
Jooks ei olnud väga kerge. Jälle vaatasin olematut tempot ja üritasin kujutleda, mismoodi kiiremini liigutakse... Aga samas ei ole mul ju kiiremini tarviski. Pikalt ja pidevalt oleks tarvis. :) Mõne kildi järel sai pahkluu ka jälle "lahti ragistatud" ja siis oli päris mõnus sibada. 10,1km ja aeg 1 tund ja 5min http://connect.garmin.com/activity/575755484
Sunday, August 24, 2014
24.august - Kordamine on tarkuse ema...
...seestap kordame jälle: paha siga, sada viga.
Reedel ma jooksma ei jõudnudki. Tegelikult olid mul hommikul juba pooled riided seljas, kui mees küsis, et kas ma ei tahaks minekut edasi lõkata. Võtaksin päeval kuti kaasa ja saaks poiss rattaga ka sõita. Nii ma siis ei läinud. Ja siis keeras ilma ära ja siis... ei läinudki me üldse kuhugi.
Laupäeval ei olnud ka mingit tunnet. Kuid vedasin päeval siiski poja välja. Filtri tee oli mingi lollaka võistluse pärast ikka veel kinni, seega ei saanud tavapärast ringi minna. Poja pidas hästi vastu, kui ma teda siin ja sel solgutasin. Kokku 8,7km ja 56min http://connect.garmin.com/activity/572311534
Täna... Njah. Täna ei olnud mul millekski tuju. Kuigi kokkuvõttes tuli tujutut ringikõndimist päevaste tegutsemiste peale ikka üksjagu.
Ja kui juba sajast veast rääkida - mu jalg valutab jälle. Ma ei suuda meenutada, kas juulis oli tegu parema või vasaku jalaga. Aga ilmselt palju vahet ei ole, sest seekord on testmoodi. Parema jala pahkluu oleks nagu "kinni kiilunud". Peale pikka aega ühes asendis olemist võtab täitsa liipama ja ragiseb ning raksub. Nagu murduks midagi veidi lahti. Siis on enam-vähem korras. Tunda on, aga ei midagi katastroofilist. Kuni järgmise pikema pausini. Väikest hirmu hakkab tekitama, sest olukord on kestnud juba veidi üle nädala ja ei näita hetkel küll veel paranemise tundemärke.
Reedel ma jooksma ei jõudnudki. Tegelikult olid mul hommikul juba pooled riided seljas, kui mees küsis, et kas ma ei tahaks minekut edasi lõkata. Võtaksin päeval kuti kaasa ja saaks poiss rattaga ka sõita. Nii ma siis ei läinud. Ja siis keeras ilma ära ja siis... ei läinudki me üldse kuhugi.
Laupäeval ei olnud ka mingit tunnet. Kuid vedasin päeval siiski poja välja. Filtri tee oli mingi lollaka võistluse pärast ikka veel kinni, seega ei saanud tavapärast ringi minna. Poja pidas hästi vastu, kui ma teda siin ja sel solgutasin. Kokku 8,7km ja 56min http://connect.garmin.com/activity/572311534
Täna... Njah. Täna ei olnud mul millekski tuju. Kuigi kokkuvõttes tuli tujutut ringikõndimist päevaste tegutsemiste peale ikka üksjagu.
Ja kui juba sajast veast rääkida - mu jalg valutab jälle. Ma ei suuda meenutada, kas juulis oli tegu parema või vasaku jalaga. Aga ilmselt palju vahet ei ole, sest seekord on testmoodi. Parema jala pahkluu oleks nagu "kinni kiilunud". Peale pikka aega ühes asendis olemist võtab täitsa liipama ja ragiseb ning raksub. Nagu murduks midagi veidi lahti. Siis on enam-vähem korras. Tunda on, aga ei midagi katastroofilist. Kuni järgmise pikema pausini. Väikest hirmu hakkab tekitama, sest olukord on kestnud juba veidi üle nädala ja ei näita hetkel küll veel paranemise tundemärke.
Thursday, August 21, 2014
21.august - Jalad veel liiguvad, käed ei liigu
Nii, poolteist kuud vaikust eetris.
Ei, ma ei ole kogu see aeg jooksmata olnud. Ülearu sageli sibama jõudnud küll ei ole, kuid vahel siiski. Aga vot see ettevõtmine, et siis arvuti taha istuda ning jooks üles kirjutada... See on keeruline.
Juuli alguses olnud jalavalu andis end õrnalt tunda veel ka 9.juuli õhtusel sibamisel (9km ja 58min http://connect.garmin.com/activity/538024949), kuid seejärel hakkas taanduma ja kadus suht sama äkki, kui oli tulnudki.
Ning siis algas mul puhkus. Kolm nädalat, mille veetsime Saaremaal. Täiesti võrratu. Põllupidamiseks ei olnud ilmad just parimad, kuid suvitamise ja puhkamise mõttes ei oleks saanud paremat tahtagi. Soe, päikeseline. Imeline. Rannas ei ole ma vist kunagi elus ühe suve jooksul nii palju käinud. Mõnus.
Jooksmas käisime mehega koos. Ta tegi ettepaneku, et äkki jookseks iga päev puhkuse ajal. Ja teoorais oleks see ju ka võimalik olnud. Aga praktikas selgus, et ma tunnen end päris hästi. Sest ma ütlesin mehele, et mingu seenele, ma ei jaksa iga päev. Ja esimene nädal sai sellele suurepäraseks tõestuseks.
Käisime jooksmas pühapäeval: 9,7km ja 1 tund 6min http://connect.garmin.com/activity/541473354
esmaspäeval: 6,5km ja 43 min http://connect.garmin.com/activity/541473333
teisipäeval: 7,8km ja 52min http://connect.garmin.com/activity/542230723
neljapäeval: 10,1km ja 1 tund 7min http://connect.garmin.com/activity/543590813
ning reedel: 5km ja 33min http://connect.garmin.com/activity/547030693 - just see reedene jooks pani ka tegelikult aru saama, et igapäevane jooksmine ei ole praegu minu jaoks. Meie eelnevate päevade jooksude tempod olid olnud valdavalt aeglased. Too päev ütlesin kohe, et kui ma üldse jooksma lähen, siis ainult natu-netukene. Ja terve see 5km rõõmustasin ma selle üle, et rohkem ei jookse. Nii lühidalt teengi. Rõõmsad mõtted tõstsid ka tempo kiiremaks. :)
Siiski uuesti pühapäeval: 7,9km ja 54min http://connect.garmin.com/activity/547030674
ja siis alles neljapäeval: 8km ja 56min http://connect.garmin.com/activity/552055575 - see oli põrgulik jooks. Vedasin (jah, minu algatus) mehe keskpäeval välja. Et mis see 24 kraadi varjus siis ikka ära ei ole... Ainus probleem oli, et meie jooksurada kulges lauspäikeses... Mees võttis targu joogipudeli kaasa. Mina mitte. Ma endiselt vihkan seda, kui mul jooksu ajal midagi käes on. Eks ta pakkus mulle ka juua, aga ma ei võtnud - kellel siis alla kümnekilomeetrisel jooksul juu tarvis on... Ja vot seitsmenda kilomeetri keskel keeras mul pildi ees sassi. Kõndisin natuke maad, kuna meie niigi olematu tempo tundus liiga kiire. Nõutasin veepudeli ja siis jõin ja kastsin ennast. Lõppu ma jõudsin, aga jalad võttis värisema see 8 kilti. :)
Laupäeval 5,3km ja 35min http://connect.garmin.com/activity/552055568
Seejärel tuli elu oma paratamatuses vahele. Pidime kiire Tallinna-treti tegema ja nautisime lihtsalt suve.
Uuesti jooksma alles reedel, 10,1km ja 1 tund 8 min http://connect.garmin.com/activity/558734125
Sellega oligi puhkus läbi.
5.augustil Tallinnas jooksma minnes avastasin, et lõpetan juba hämarikus. 10km ja 1 tund 4min http://connect.garmin.com/activity/558734085
10.august. Töö juures olid suvepäevad. Lätis. Ilmselt Kuramaal. Ilus koht. Meeletult soe meri (nagu selgus kummipaadist vette plärtsatades spordivõistluse ajal). Laupäev möödus veidrate spordiülesannete seltsis koos Läti ja Leedu kolleegidega. Pühapäeva hommikul otsustasin jooksma minna. Sest uni läks ära, kuid teised tahtsid veel magada. Sibasin siis veidi mööda maanteed. 8,2km ja 51min http://connect.garmin.com/activity/561799953 Tagasi jõudes lippasin otse dressidega merre. Mmmmm... hea oli. :)
13.august - vähe sellest, et õhtul hakkab pimedaks minema. Jahedaks läheb ka. Mitte et 15 kraadi ei oleks suurepärane jooksuilm. Aga ikkagi tundub peale 25 kraadi kuidagi jahedavõitu esimesel hetkel. 8,6km ja 55min http://connect.garmin.com/activity/564335400
17.august. Jälle Saaremaal. Seekord katsetasime kõvakatte saanud Pamma teed. Päris hea oli joosta. Ja kui puhkuse ajal oli kell hakanud mingil hetkel "häiret" andma, et ringimälu hakkab täis saama ning olin mehele seletanud, et ringe mahub mällu ikka väga palju, siis seekord selgus, et lõputult neid siiski ei mahu. Kui kuues kilomeeter oli täis tiksunud, tuli lõplik teade, et nüüd on kõik. Ja kuna ma ei suutnud jooksu pealt asju kustutama hakata, siis nii jäigi. Miks ma vahepeal kustutanud ei olnud?... Hea küsimus. Kehv mälu. :P
Kell näitab siis 6,2km ja 42min. Tegelikkuses siis umbes 1,5km pikem sibamine.
19.august - Kokkulepe, et lapsed kuulavad issi sõna ja lähevad voodisse. Ning ise sibama. Veerenni ringile jõudes jäin mõtlema, et miks ma ei ole "piiksu" kuulnud. Nojah... Mis te arvate, kas kella mälu oli keegi vahepeal puhastanud või mitte? Nääääää... Tegin selle siis vähemalt sel hetkel ära. Ja jooksin edasi. Veidi väsitav, aga hullu ei olnud. Järvevana pealt keerasin korra veel Ülemiste järve aiaäärsele metsarajale, aga seal hakkas juba konkreetselt liiga pimedaks minema. Kell näitab 9,3km ja 59min, tegelikkuses siis umbes-täpselt 1,3km rohkem. Jooksu ajal oli jällegi päris palju asju mõttes, mida kõike kirja panna, aga kas see nüüd siis enam meenub...
Loodetavasti saan ma homme hommikul ka jooksma. Ning loodetavasti on mul pärast viitsimist see kohe arvutisse ka tõmmata. :)
Sibamiseni!
Ei, ma ei ole kogu see aeg jooksmata olnud. Ülearu sageli sibama jõudnud küll ei ole, kuid vahel siiski. Aga vot see ettevõtmine, et siis arvuti taha istuda ning jooks üles kirjutada... See on keeruline.
Juuli alguses olnud jalavalu andis end õrnalt tunda veel ka 9.juuli õhtusel sibamisel (9km ja 58min http://connect.garmin.com/activity/538024949), kuid seejärel hakkas taanduma ja kadus suht sama äkki, kui oli tulnudki.
Ning siis algas mul puhkus. Kolm nädalat, mille veetsime Saaremaal. Täiesti võrratu. Põllupidamiseks ei olnud ilmad just parimad, kuid suvitamise ja puhkamise mõttes ei oleks saanud paremat tahtagi. Soe, päikeseline. Imeline. Rannas ei ole ma vist kunagi elus ühe suve jooksul nii palju käinud. Mõnus.
Jooksmas käisime mehega koos. Ta tegi ettepaneku, et äkki jookseks iga päev puhkuse ajal. Ja teoorais oleks see ju ka võimalik olnud. Aga praktikas selgus, et ma tunnen end päris hästi. Sest ma ütlesin mehele, et mingu seenele, ma ei jaksa iga päev. Ja esimene nädal sai sellele suurepäraseks tõestuseks.
Käisime jooksmas pühapäeval: 9,7km ja 1 tund 6min http://connect.garmin.com/activity/541473354
esmaspäeval: 6,5km ja 43 min http://connect.garmin.com/activity/541473333
teisipäeval: 7,8km ja 52min http://connect.garmin.com/activity/542230723
neljapäeval: 10,1km ja 1 tund 7min http://connect.garmin.com/activity/543590813
ning reedel: 5km ja 33min http://connect.garmin.com/activity/547030693 - just see reedene jooks pani ka tegelikult aru saama, et igapäevane jooksmine ei ole praegu minu jaoks. Meie eelnevate päevade jooksude tempod olid olnud valdavalt aeglased. Too päev ütlesin kohe, et kui ma üldse jooksma lähen, siis ainult natu-netukene. Ja terve see 5km rõõmustasin ma selle üle, et rohkem ei jookse. Nii lühidalt teengi. Rõõmsad mõtted tõstsid ka tempo kiiremaks. :)
Siiski uuesti pühapäeval: 7,9km ja 54min http://connect.garmin.com/activity/547030674
ja siis alles neljapäeval: 8km ja 56min http://connect.garmin.com/activity/552055575 - see oli põrgulik jooks. Vedasin (jah, minu algatus) mehe keskpäeval välja. Et mis see 24 kraadi varjus siis ikka ära ei ole... Ainus probleem oli, et meie jooksurada kulges lauspäikeses... Mees võttis targu joogipudeli kaasa. Mina mitte. Ma endiselt vihkan seda, kui mul jooksu ajal midagi käes on. Eks ta pakkus mulle ka juua, aga ma ei võtnud - kellel siis alla kümnekilomeetrisel jooksul juu tarvis on... Ja vot seitsmenda kilomeetri keskel keeras mul pildi ees sassi. Kõndisin natuke maad, kuna meie niigi olematu tempo tundus liiga kiire. Nõutasin veepudeli ja siis jõin ja kastsin ennast. Lõppu ma jõudsin, aga jalad võttis värisema see 8 kilti. :)
Laupäeval 5,3km ja 35min http://connect.garmin.com/activity/552055568
Seejärel tuli elu oma paratamatuses vahele. Pidime kiire Tallinna-treti tegema ja nautisime lihtsalt suve.
Uuesti jooksma alles reedel, 10,1km ja 1 tund 8 min http://connect.garmin.com/activity/558734125
Sellega oligi puhkus läbi.
5.augustil Tallinnas jooksma minnes avastasin, et lõpetan juba hämarikus. 10km ja 1 tund 4min http://connect.garmin.com/activity/558734085
10.august. Töö juures olid suvepäevad. Lätis. Ilmselt Kuramaal. Ilus koht. Meeletult soe meri (nagu selgus kummipaadist vette plärtsatades spordivõistluse ajal). Laupäev möödus veidrate spordiülesannete seltsis koos Läti ja Leedu kolleegidega. Pühapäeva hommikul otsustasin jooksma minna. Sest uni läks ära, kuid teised tahtsid veel magada. Sibasin siis veidi mööda maanteed. 8,2km ja 51min http://connect.garmin.com/activity/561799953 Tagasi jõudes lippasin otse dressidega merre. Mmmmm... hea oli. :)
13.august - vähe sellest, et õhtul hakkab pimedaks minema. Jahedaks läheb ka. Mitte et 15 kraadi ei oleks suurepärane jooksuilm. Aga ikkagi tundub peale 25 kraadi kuidagi jahedavõitu esimesel hetkel. 8,6km ja 55min http://connect.garmin.com/activity/564335400
17.august. Jälle Saaremaal. Seekord katsetasime kõvakatte saanud Pamma teed. Päris hea oli joosta. Ja kui puhkuse ajal oli kell hakanud mingil hetkel "häiret" andma, et ringimälu hakkab täis saama ning olin mehele seletanud, et ringe mahub mällu ikka väga palju, siis seekord selgus, et lõputult neid siiski ei mahu. Kui kuues kilomeeter oli täis tiksunud, tuli lõplik teade, et nüüd on kõik. Ja kuna ma ei suutnud jooksu pealt asju kustutama hakata, siis nii jäigi. Miks ma vahepeal kustutanud ei olnud?... Hea küsimus. Kehv mälu. :P
Kell näitab siis 6,2km ja 42min. Tegelikkuses siis umbes 1,5km pikem sibamine.
19.august - Kokkulepe, et lapsed kuulavad issi sõna ja lähevad voodisse. Ning ise sibama. Veerenni ringile jõudes jäin mõtlema, et miks ma ei ole "piiksu" kuulnud. Nojah... Mis te arvate, kas kella mälu oli keegi vahepeal puhastanud või mitte? Nääääää... Tegin selle siis vähemalt sel hetkel ära. Ja jooksin edasi. Veidi väsitav, aga hullu ei olnud. Järvevana pealt keerasin korra veel Ülemiste järve aiaäärsele metsarajale, aga seal hakkas juba konkreetselt liiga pimedaks minema. Kell näitab 9,3km ja 59min, tegelikkuses siis umbes-täpselt 1,3km rohkem. Jooksu ajal oli jällegi päris palju asju mõttes, mida kõike kirja panna, aga kas see nüüd siis enam meenub...
Loodetavasti saan ma homme hommikul ka jooksma. Ning loodetavasti on mul pärast viitsimist see kohe arvutisse ka tõmmata. :)
Sibamiseni!
Tuesday, July 8, 2014
8.juuli - Ainult natuke lombakas
Laupäeval jooksma ei jõudnud - laulupeo rongkäik ja mis-kõik-veel.
Ja laupäeva öösel vastu pühapäeva hakkas jalg valutama. Lihtsalt niisama. Ilma ühegi põhjuseta. Ja valugi oli selline nõme, mitte konkreetne. Ei olnud nagu lihas ja ei olnud nagu luu. Ei olnud pahkluu ja mitte ka nagu säär. Aga valus oli. Ja käies võttis liipama hetketi. Mõtlesin siis pühapäeva "vaba päeva" võtta, et jalg puhtaks. Kuid kahjuks see asja ei parandanud - öösel andis tunda ja esmaspäeva hommikul tegin tööle minnes "tirilimps-poolteist" sammu.
Kuid töö juures trepist alla minnes tegin avastuse, et varbale toetudes ei olnudki nii valus. Ja otsustasin õhtul proovida.
Jalg andis tunda, kuid ei olnud väga valus. Igatahes palju mõnusam, kui päeval käies. Sibasin oma ringikese ära ja tundsin end päris hästi. Esimene kilomeeter aeglane, teine veidi kiirem. Siis tuli mõte proovida iga järgmine veel kiiremini joosta. Ja see rikkus asja, sest kolmas oli liiga palju kiirem teisest. Mõtlesin, et "ah, ma nagunii ei jaksa, las jääb" ja siis õnnestus lausa iseenesest ikkagi kuidagi nii, et iga järgmine kilomeeter oli eelmisest paar sekundit parem. Viimane kilomeeter oli väsitav, aga koju ma jõudsin. 52min ja 8km http://connect.garmin.com/activity/536749440
Ja laupäeva öösel vastu pühapäeva hakkas jalg valutama. Lihtsalt niisama. Ilma ühegi põhjuseta. Ja valugi oli selline nõme, mitte konkreetne. Ei olnud nagu lihas ja ei olnud nagu luu. Ei olnud pahkluu ja mitte ka nagu säär. Aga valus oli. Ja käies võttis liipama hetketi. Mõtlesin siis pühapäeva "vaba päeva" võtta, et jalg puhtaks. Kuid kahjuks see asja ei parandanud - öösel andis tunda ja esmaspäeva hommikul tegin tööle minnes "tirilimps-poolteist" sammu.
Kuid töö juures trepist alla minnes tegin avastuse, et varbale toetudes ei olnudki nii valus. Ja otsustasin õhtul proovida.
Jalg andis tunda, kuid ei olnud väga valus. Igatahes palju mõnusam, kui päeval käies. Sibasin oma ringikese ära ja tundsin end päris hästi. Esimene kilomeeter aeglane, teine veidi kiirem. Siis tuli mõte proovida iga järgmine veel kiiremini joosta. Ja see rikkus asja, sest kolmas oli liiga palju kiirem teisest. Mõtlesin, et "ah, ma nagunii ei jaksa, las jääb" ja siis õnnestus lausa iseenesest ikkagi kuidagi nii, et iga järgmine kilomeeter oli eelmisest paar sekundit parem. Viimane kilomeeter oli väsitav, aga koju ma jõudsin. 52min ja 8km http://connect.garmin.com/activity/536749440
Friday, July 4, 2014
3.juuli - Ring ümber Kalevi staadioni
Otsustasin õhtul väikese jooksu teha. Et mitte kahel järjestikusel päeval mitte liisat väsida :P oli mul lihtne plaan - siban Kalevi staadioni tagumisse väravasse. On just proovi lõppemise aeg ning saan vaadata, kas äkki trehvan kedagi tuttavatest, kes tantsupeol osalevad. Mõeldud-tehtud. Kuigi õigem oleks vist öelda, et mõtlemata tehtud. Sest kui ma (peale Võistluse tänaval suure ja rasvase rotiga kohtumist) staadioni juurde jõudsin, sii selgus, et sisse saavad ainnult tantsupeolised. Mis on loogiline, kui veidigi mõelda. Aga sellega ma ju pead ei vaevanud. Seega pidin ma tegema ringi ümber staadioni ja sama targalt koju tagasi.
Aga õhtu oli mõnus ja jooks tegi hea tunde. 7km ning 44min http://connect.garmin.com/activity/534462851
Aga õhtu oli mõnus ja jooks tegi hea tunde. 7km ning 44min http://connect.garmin.com/activity/534462851
Wednesday, July 2, 2014
2. juuli - Tendents on masendav
10.juuni - Vana hea tuttav ring Filtri teel ja Järvevanas. Läksin sibama juba enne kaheksat, et põnnide voodissepaneku ajaks tagasi jõuda. Oli mõnus õhtu ja joosta oli hea. Olin enda kohta kiire. Ning proovisin (alates kolmandast kilomeetrist iga järgneva kiiremini joosta. Sain hakkama, aga hea meel oli, et pikemale ringile ei läinud. :) 6,2km ja 37min http://connect.garmin.com/activity/519750718
15.juuni - Esimest korda lasin end kaasa tõmmata EM väljakutsesse. EE "Narva energiajooksult hooga edasi". See pole "kellel on kõige rohkem kilomeetreid" võistlus. Või noh, on küll, aga on ka väike lisanüke minusugustele - kui lõpuks 75km täis saad, siis oled tubli. :) No ja selle lootsin mina täis saada. Hmmm - loodan siiani. :D Aga pühapäeval siis sibama. Hommikul, enne muid toimetusi. Hommikuti on veidi raske joosta, kui oled harjunud õhtuti. Kuid kuna Maratoni start on kah hommikul, siis tasub ikka aeg-ajalt harjutada. Tempo oli aeglane. Ilm polnud kah suurem asi. Aga ega ma tagantjärgi väga palju enam ei mäleta.
6,2km ja 42min http://connect.garmin.com/activity/520839203
17.juuni - Lapsed voodisse ja jooksma. Ma ei mäleta seda jooksu enam. Kilomeetrite ajad on kiired, ilm oli jahe. Ju mul külm oli ja koju tahtsin. :D 6,15km ja 37min http://connect.garmin.com/activity/523365113
20.juuni - Saaremaal koos mehega. Mõnus rahulik tempo ja palju lobisemist. Ilm oli pilves ja "uduvihmane". Aga tegelikult jooksmiseks täitsa ok. Tegime veidi pikemalt isegi, kui esialgu plaan oli. Vedasin mehe nimelt vana lasteaia juurde, kust igal suvel vähemalt ühe korra läbi jooksen (nostalgia värk). 8km ja 53min http://connect.garmin.com/activity/528389296
Ja siis läksidki asjad käest ära...
Iseenesest olid põhjused kõik head ja suurepärased, aga... Ma oleksin võinud, kui oleksin väga püüdnud, kuid mina läksin lihtsama vastupanu teed. Ning seetõttu järgneski 11-päevane jooksuauk. Sinna sisse mahtus küll poolteist Saaremaa-sõitu (nendest ühe sõitsin ise ja üksi), üks suurepärane pulmapidu kahel päeval, kuus päeva stressi ja närvipinget (mis praegusekski läbi päris ei ole), klassikokkutulek ja paar paduvihmast päeva. Tagantjärgi enam palju vahet ei ole - ma ei jõudnud jooksma ning nii see läkski.
Täna vähemasti jälle jõudsin. Ilm oli hommikust saadik suurepärane (versus eilne padukas). Juba lõuna ajal ütlesin mehele, et mund tuleb õhtul "ergutada". Leppisime kokku plaani, et mina võtan poja rattaga kaasa ja lähen jooksma ning mees läheb tirtsukesega kas rattaga sõitma või rulluisutama. Nii oligi. Ja ma olin nii paha emme, et vedasin väsinud ja januse palse veel lisaringile, mitte ei tulnud otse koju. Meie tempo ei olnud väga kiire, aga täitsa ok. Mingitel hetkedel oli ka raske, kuid lõpus oli poja ergutamisega nii palju tegemist, et see ei lasknud endal väsinud ja tüdinenud ollagi. :) Koju jõudes lasin väsinud kuti tuppa ning sibasin veel 350m tirtsule ja mehele järgi. :) 8,1km ja 53min http://connect.garmin.com/activity/533102776
Loodetavasti läheb nüüd jälle veidi paremini. Või siis vähemasti üle veidi madalamate kivide ja kändude. :)
15.juuni - Esimest korda lasin end kaasa tõmmata EM väljakutsesse. EE "Narva energiajooksult hooga edasi". See pole "kellel on kõige rohkem kilomeetreid" võistlus. Või noh, on küll, aga on ka väike lisanüke minusugustele - kui lõpuks 75km täis saad, siis oled tubli. :) No ja selle lootsin mina täis saada. Hmmm - loodan siiani. :D Aga pühapäeval siis sibama. Hommikul, enne muid toimetusi. Hommikuti on veidi raske joosta, kui oled harjunud õhtuti. Kuid kuna Maratoni start on kah hommikul, siis tasub ikka aeg-ajalt harjutada. Tempo oli aeglane. Ilm polnud kah suurem asi. Aga ega ma tagantjärgi väga palju enam ei mäleta.
6,2km ja 42min http://connect.garmin.com/activity/520839203
17.juuni - Lapsed voodisse ja jooksma. Ma ei mäleta seda jooksu enam. Kilomeetrite ajad on kiired, ilm oli jahe. Ju mul külm oli ja koju tahtsin. :D 6,15km ja 37min http://connect.garmin.com/activity/523365113
20.juuni - Saaremaal koos mehega. Mõnus rahulik tempo ja palju lobisemist. Ilm oli pilves ja "uduvihmane". Aga tegelikult jooksmiseks täitsa ok. Tegime veidi pikemalt isegi, kui esialgu plaan oli. Vedasin mehe nimelt vana lasteaia juurde, kust igal suvel vähemalt ühe korra läbi jooksen (nostalgia värk). 8km ja 53min http://connect.garmin.com/activity/528389296
Ja siis läksidki asjad käest ära...
Iseenesest olid põhjused kõik head ja suurepärased, aga... Ma oleksin võinud, kui oleksin väga püüdnud, kuid mina läksin lihtsama vastupanu teed. Ning seetõttu järgneski 11-päevane jooksuauk. Sinna sisse mahtus küll poolteist Saaremaa-sõitu (nendest ühe sõitsin ise ja üksi), üks suurepärane pulmapidu kahel päeval, kuus päeva stressi ja närvipinget (mis praegusekski läbi päris ei ole), klassikokkutulek ja paar paduvihmast päeva. Tagantjärgi enam palju vahet ei ole - ma ei jõudnud jooksma ning nii see läkski.
Täna vähemasti jälle jõudsin. Ilm oli hommikust saadik suurepärane (versus eilne padukas). Juba lõuna ajal ütlesin mehele, et mund tuleb õhtul "ergutada". Leppisime kokku plaani, et mina võtan poja rattaga kaasa ja lähen jooksma ning mees läheb tirtsukesega kas rattaga sõitma või rulluisutama. Nii oligi. Ja ma olin nii paha emme, et vedasin väsinud ja januse palse veel lisaringile, mitte ei tulnud otse koju. Meie tempo ei olnud väga kiire, aga täitsa ok. Mingitel hetkedel oli ka raske, kuid lõpus oli poja ergutamisega nii palju tegemist, et see ei lasknud endal väsinud ja tüdinenud ollagi. :) Koju jõudes lasin väsinud kuti tuppa ning sibasin veel 350m tirtsule ja mehele järgi. :) 8,1km ja 53min http://connect.garmin.com/activity/533102776
Loodetavasti läheb nüüd jälle veidi paremini. Või siis vähemasti üle veidi madalamate kivide ja kändude. :)
Subscribe to:
Posts (Atom)