Jooksma ei saa. Sest... no ei saa. Ükspäev mõtlesin, et jätan suslikud koju üksi multikat vaatama ja lähen teen tiirukese. Aga no ei julge ka. Mul läheb ju vähemalt kolmveerand tundi. Ja nad jõuavad selle ajaga mida iganes välja mõelda.
Nädalavahetuse kullimängud ja loomaaia rännak kah just spordi nime alla ei kvalifitseeru.
Aga täna leidsin juhuslikult oma "kodufoorumist", et punt naisi hakkas tegema "100 kükki päevas". Mõtlesin ka proovida. Et mis seal siis ikka.
Vahetud emotsioonid:
Nonii. :D
Igatahes tehtud. Esimesed kümme (no mis seal's ikka nii väga ära teha). 25 saab tehtud (tont võtaks, päris raske). 50 (appi - paus - no pagan, teen ära). 70 (täitsa kama kaks, mis tempo on. Tagumik enam kandadeni välja ei vaju). 80 (go-go-go "ainult" 20 veel). Viimased kümme läskid kergelt (issand jumal, läbi saab!). Aeg 2:29. Aga tundus nagu kümme minutit. Jalad on pehmed nagu peale trepijooksu ja voodi on korra nii pehme ja mõnus.
Aga praegu on juba jälle tore olla. Proovin meeles pidada ja homme jälle kükitada. Selle mõne minuti ikka leian. Eesmärgiks seangi "meeles pidada, ellu jääda ja ära teha". Kui kaua (kui pikalt), seda ei tea. :) Aga homme ilma ajavõtuta. Lõppkokkuvõttes tahan ma ilusamat tagumikku, mitte kiirkükitaja tiitlit. :P
No comments:
Post a Comment