Masendav on avastada, et oled looder.
Ja masendav on avastada, et kaalud... no umbes sama palju, kui kolm aastat tagasi peale tütrekese sündimist.
Ja masendav on avastada, et oled täpselt nii laisk, et töö kõrvalt enam eriti jooksma ei jõuagi.
Täpselt kuu on möödas viimasest postitusest.
Vahepeale jäid jõulud ja aastavahetus.
23.detsembril tegin tillukese jooksu. Koondnimetusega "pikk päevatee kaob öhe". Sain jooksma täpselt siis, kui päike hakkas loojuma. Kuna jooksin selles suunas, et talvine päike loojus mul peaaegu ees, siis nägin pealt seda "kukkumist". Ning tagasi vaneamtekoju jõudsin juba hämaras. 5,2km ja 35min http://connect.garmin.com/activity/262136234
Vahepeal tuli ka uus aasta.
5.jaanuaril kodukandis sibamas. Lapsed jäid telekat vaatama ja mina tegin väikese ringi. 5,2km ja 37min http://connect.garmin.com/activity/262136211 Pidin alustama uut aastat tõdemusega, et nüüd on see "baas", mis mul oli, ilusti nulli jooksnud. Pole jaksu, pole vastupidavust ja... pole ka palju tahet.
13.jaanuar.
Perega Club26's. Valik lihtne - kodu lähedal, Lapsed saavad tasuta sisse. Saab kasutada nii jõusaali kui ka ujulat ning jõusaalis on lastenurk.
Mõnus oli tõsiselt mõnus. Kõigepealt 40min jooksu lindil. Väga pikk aeg on möödas sellest, kui viimati lindil jooksin. Raske. Alustasin väga aeglaselt ning panin veidihaaval tempot juurde. Kekkuvõttes jäi keskmiseks umbes 7min kilomeetrile. Tean, et olen vormist väljas, kuid siiski tundus uskumatu, et kui olin eile umbes veerand tundi jooksnud tempoga 6:35-6:40, siis pidin ma end tõsiselt sundima, et veel ka viis viimast minutit vastu pidada ja mitte tempot alla lasta. Poolteist aastat tagasi, 2011 maratonil jooksin ma keskmise tempoga 6:10 24 kilomeetrit ja ei olnud sellist tunnet nagu eile...
Siis mõned harjutused masinatega (lihastest täna natuke isegi tunda :P) ning siis nõudis tirtsuke basseini minekut. Oi-kui-külm oli 28 kraadine vesi esimesel hetkel. :D Aga läks paremaks. Ja kuigi ma enamuse ajast tegelesin ühe või teise suslikuga, sain ka natuke mulistada ja ujuda. Loomulikult olen aeglane. Ja loomulikult ei jaksaks palju. Ja otseloomulikult oli nina jälle vett täis, kuid tunne oli ülimõnus! Ning ei olnud sellist tunnet, et olen kõik unustanud, mida oskasin.Tegin põnnidega ka veidi ujumisharjutusi (ühe käega ujumine - teisega last rõngastpidi järele tirides; jalgade töö - last ees lükates jne).
Kokkuvõttes...
Tegime esialgse plaani, et teisipäeviti ja neljapäeviti käib mees lastel aias järel ja mina proovin sportida. Ning üritan ka natuke oma meeletut näksimist ja nosimist piirata et päev läbi arvuti taga istumist veidi tasakaalustada.
Plaan on tibatilluke ja hädine, kuid kui sellest asja saab, siis saab juba edasi vaadata.
Muidugi - juba esimesel päeval tuleb erand, sest piiga homme lasteaeda ei lähe ning õhtul on ka trepijooks. Seega jääb korralik jooksmine ära ning selmet piirdun 27 korruse ja 84 meetriga.
No comments:
Post a Comment