Tänane sport siis suts-ja-valmis stiilis. Ei saa ju üle ka pingutada.
Kohaleminekuks otsustasin valida kondimootori. Maa ju vaid veidi üle pooleteist kilomeetri. Isegi ei olnud koleväahirmus libe. oli normaalselt libe ning normaalselt vastu silmi peksev tuisuke. Aga kuna tempo oli madal ja tuju rõõmus, siis ei seganud need üldse.
Kohale jõudes allkiri registreerimislehele, kopikad karpi, kiip näpu otsa ja olingi stardiks valmis. Treppidele minek läks ka kuidagi väga lihtsalt. Vaid üks neiu oli enne mind. Keegi suurt entusiasmi üles ei näidanud ja nii ma siis astuma hakkasingi.
Trepp oli minu jaoks mõnus. Kohe tõsiselt mõnus trepp oli. Enamasti. See tähendab, et valdavalt olid lauged ja üsna madalad astmed. Ometi oli kolm trepivahet, kuhu olid miskipärast pandud kõrged astmed. Need ei olnud head. Aga õnneks oli neid vähe. Ja siis jälle lauge sussisahistamine. Tempo hoidsin ilmselt piisavalt madala, sest väsimus küll tekkis ja 15 korrusel korra mõtlesin, et peaaegu pool veel... Aga see ei olnud selline kole mõte. Rohkem lihtsalt nentimine. Loomulikult tuli veremaitse veidi suhu ja väsitas ära ning loomulikult lugesin viimastel korrustel numbreid tagurpidi kaasa, et millal kohale jõuan, kuid ikkagi - oli mõnus trepp ja lõpuni välja oli hea olla. 26,5 korrust said läbi sibatud. Või õigemini kiirelt kõnnitud. Jooksusammu täna ei teinudki.
Ülesse jõudnud - kohe jalad selga ning alla tagasi - liftide ja "joogipunkti" juurde pääses 24'dal korrusel. Istusin, valasin järgmistele tulijatele pudelist vett ja küll oli mõnus olla.
Kõige tähtsam oleks peaaegu ununenud - aeg oli 3:54.
Loosi ja auhindade ajaks jälle jääma ei hakanud - kodus toimusid siis juba magamaminekurituaalid. Uuesti jope selga ja vutt-vutt kodu poole.
No comments:
Post a Comment