Hommikul vaatasin välja ja lükkasin jooksu edasi. No et olin just söönud ka ja... Paar tundi hiljem oli selle üle väga hea meel, sest päike! tuli välja. Ja sel hetkel tundsin, et kui hommikul ütlesin "võib-olla tahan pärast poole jooksma minna" (ise mõeldes, "oeh, peaks"), siis nüüd ma tõesti tahtsin välja minna.
Sissejuhtauseks väike soojendus autot puhtaks lükates-kraapides.
Nüüd siis unustamiste juurde:
Otsustasin sõita Stroomi kergliiklusteele, et jooksu nautida. Poolel teel tuli meelde, et pulsivöö jäi jälle panemata. Veel veidi hiljem kirusin end seepärast, et ka kõrvaklapid jäid koju. No ja kui kohale jõudsin, siis selgus, et ega kõrvaklappidest palju kasu polekski, sest telefon oli ka ikka veel kodus kapinurgal. :)
Aga ilm oli jooksmiseks imeilus. Talviselt täiuslik lausa. Libe ei olnud, külma umbes viis kraadi, tuul ainult mere ääres ja vaikne-vaikne (peaaegu olematu) ning päike ka veel. Mõnus-mõnus-mõnus. Riietusega panin veidi puusse jälle. Miinus viis tuuletu eeldaks siiski pigem null kraadise ilma riideid. Aga minul olid miinus kümne kraadi riided seljas. Mis lõppes sellega, et pooleteistkilomeetrise jooksu järel sikutasin kindad käest ja jopeluku irvakile.
Jooksjaid oli palju, kõndijaid veel rohkem. Huvitav oli tähele panna, et kui kõndijad oli valdavalt vene keelt kõnelevad inimesed, siis jooksjad (ühe erandiga) olid eestikeelsed. :)
Olen väga rahul. Pulss oli ilmselt küll veidi kõrgem, kui peaks, kuid sellist tunnet enam ei olnud, et "pealael" tantsu lööb. :P Enesetunne suurepärane. Viimased mõnedsajad meetrid kiirendust tekitasid küll veel mõtte, et kuidas ma 2011 oktoobris suutsin 10km sellises ja veidi kiiremas tempos läbida. Kui sellest hoolimata! Kiirus ei olegi ju oluline. Oluline on, et mulle meeldis. Ja ootan järgmist korda.
10,5km ning 1h ja 10min. http://connect.garmin.com/activity/264075300
Ning jäin täna juurdlema - jooksu, laste ja kõige muu üle. Mõtlesin Viimase Öö Unistusele ning Pekist priiks üritusele. Ja kuigi ma tean, et on naisterahvaid, kellel väikesed lapsed ning osalevad nendel üritustel, siis... Ega neid ikka väga palju vist ei ole tegelikult? Enamik siiski vabad või siis naised, kes juba lapsed suureks kasvatanud? Meenutasin alles hiljuti FB's peetud vestlust. Ma tõesti tahan osaleda Viimase Öö Unistusel. Aga ma ei taha minna päeval paariks tunniks koos lastega. Tahan minna nii, et ma tõesti jooksen uude aastasse.Aga kuidas ma jätan suslikud koju või kellegi teise juurde aasta viimasel päeval/ööl? Samamoodi Pekist priiks. Kui üritus toimub keset suurt pühadeaega, kui tahaks lähedastega olla... Ma ikka vist olen kanaema. :D Ja eks see aeg läheb kiirelt. Pisike plika seisab järjest sagedamini kikivarbul toolil, rääkides, et "ta on juba nii suur". Pojapõnn arutles eile, et ta hakkab varsti kooli minema. Ja tõepoolest - mis see poolteist aastat siis enam...
Täna oli taas hea meel tõdeda, et jooks oli mõnus. Kuid pere on ikka olulisem. Kõll ma jõuan veel joosta. Ehk.
mul samad mured. Lapsed väiksed ja nõuavad tähelepanu ja aega. Koguaeg tuleb laveerida ja sättida, et kõik rahul oleks. Aga küll lapsed kasvavad ja siis paugutame kõvasti! :)
ReplyDelete