Kuidagi kipub mul viimasel ajal nädala esimene pool sportlikus mõttes tühikargamisele sarnanema. Ja nädalalõpus siis tuleb tasa teha. See variant mulle tegelikult ei meeldi ja ega ta õige ka ei ole, aga no mis sa teed - parem ikka kui üldse mitte. Vist.
Aga nädal 11:
Esimest korda jõudsin jooksma neljapäeva õhtul. Ja seda sandi tujuga. Sest vastalt enne minekut avastasin, et jooksujope parem tasku on tühi. Aga seal oleksid pidanud olema mu jooksumüts ja parema käe kinnas. Etteruttavalt võib öelda, et ma ei ole neid siiani üles leidnud. Jama. Aga ilm oli ilus ja joosta mõnus (ehki raske). 45min ja 7,3km http://connect.garmin.com/activity/460291490
Reede õhtul mõtlesin, et ei lähe. Ja siis jälle, et lähen... Lõpuks läksingi. Ainult natuke. Ütlesin mehele ka veel, et ainult pisike suts sinna ja tagasi. No ja täpselt nii ma tegingi. Tagasiteel ainult veel väike põige, et kuus kilomeetrit täis saada. Ilm oli mõnus. Kevadine. 6,2km ja 41min. http://connect.garmin.com/activity/461507512
Ja laupäeva hommikul talves ärgates kirusin ma end maapõhja, et reedel pikemalt ei teinud. Käisime Pääsküla rabamaratoni starti vaatamas ning seal oli tunne, et oleks võinud tossud kaasa võtta ning kaks ringi jooksjatega koos ära teha - rada oli täitsa mõnus. Kuid kesklinnas oli sisuliselt 5cm löga maapinnal. Aga no mis sa hädaga teed - õhtupoolikul ma oma jooksukese siiski ära tegin. Niiiii halba jooksuilma ei ole sel talvel veel olnud. Jalad olid pahkluuni ligemärjad ja kogu aeg plärtsus kusagil. Nöme.
6,2lm ja 43min http://connect.garmin.com/activity/461507420
Nädal 12:
Algus oli veel hullem. Esmaspäeva päeval paistis päeike ja mul oli kohe tahtmine jooksma minna. Aga sama kiirelt kui sulas see laupäevane lumi, kadus ka mu jooksusoov. Õhtul koju jõudes oli "torr-porr" meeleolu ning kui söök valmis, siis viskasin lihtsalt jalad seinale ja oligi kõik.
Välja jõudsin ma ei varem ega hiljem, kui reedel. Mõnus õhtu. Tuulene. Kuid mõnus. 7,8km ja 49min http://connect.garmin.com/activity/466021655
Reedel panin end kirja ka Marathon100 II virtuaaljooksule. Kohe kahele distantsile. Mõte oli, et proovin, kas olen praegu üleüldse suuteline liikuma 5km 30min'ga. Ja 10km siis lihtsalt läbida. Tundus loogiline joosta just sellises järjekorras. Ja ilmselt oli see ka õige otsus. Ilm oli ilus, läksin suht-koht lühikeses dressis laupäeva hommikul siis tempojooksule (minu mõistes). Esimese 150 meetriga tõmbasin end "kapsaks". Õnneks jõudis mõistus õigel hetkel koju, et tempo alla 5min kilomeetrile on ikka liiga palju minu jaoks ja võtsin kõvasti aeglasemaks. Kuid selles mõttes kahju oli juba sündinud, et korraks mõtlesin, et "vist peaks katkestama", sest ma ju ei suutnud enam... Aga sibasin siiski ähkides edasi. Hea ei hakanud, kuid veidi parem küll. Tagasipöördel selgus, et kuigi tundus, et tuult ei ole, siis vastutuulena oli ta siiski märkimisväärselt tugev. Neljanda kilomeetri lõpuosas kippus nutt peale - niii väsinud olin. Aga katkestada oleks ka nõme olnud - mille tondi pärast ma siis see neli kilti juba kannatanud olin, eksole. :) Ja lõppu ma jõudsin:
5km ja 29:24. http://connect.garmin.com/activity/466021622 Ainus mõte, mis kummitama jäi - kuidas ma küll augustis muhu jooksul sellises tempos 17km joosta jaksasin ja end veel suurepäraselt tundsin???
Ja täna hommikul siis 10km jooksule. Panin jope selga, sest kraadiklaas näitas vaid 5 kraadi, kuid oleksin vabalt võinud ka pikkade varrukatega pluusis minna, sest kuna tuul oli üle hulga aja vähene, oli soe ja mõnus. Isegi ilma päikeseta. Mõte oli, et äkki natuke kiiremini, kui eelmine kord, kuid kartsin, et peale eilset "tormamist" on see ebareaalne. Esimesed kaks kilomeetrit olid jalad päris väsinud, kuid liikusin päris kobedalt. Siis üritasin kella enam mitte vaadata ja joosta nii, et ei oleks väga halb, aga ikka natuke liiguksin. Ja õnnestus üle ootsute hästi. Lõppu jõudes olin küll vässa, aga mitte surnud. 10km ja 1 tund 2min http://connect.garmin.com/activity/466021590
Kahe nädala pärast jälle. Loodetavasti jõuan ka vehepeal jooksma.
Sunday, March 23, 2014
Sunday, March 9, 2014
9. märts - Marathon100 I virtuaaljooks
Marathon 100 korraldas virtuaaljooksu.
Mida sa hing veel ihaldada oskad - jooksed kus tahad, kellega tahad, kui kiirelt tahad ja kui pika maad tahad (5, 10, 21 või 42km). Peaaegu ka, et millal tahad, sest valida oli laupäeva ja pühapäeva vahel.
Leppisime Kauriga kokku, et jookseme koos. Algul mängisin mõttega poolmaratonist, kuid tugev nohu, mis nädala alguses vaikselt hakkas ja kolmapäevaks suht murdis, pani sellest mõttest taganema. Hakkasin juba kahtlema, et äkki peaks vaid viiega leppima. Kuid kui Kauril 21 regamine ebaõnnestus, siis läksime koos 10km jooksma.
Kauril oli muidugi lõbu laialt, kuid minu jaoks oli ka see olematu tempo ikka paras surm. Järvevana ääres, kui tuul sirgelt vastu oli (mujal andis ka tunda, aga mitte nii hullusti), siis oli ikka mitu korda mõttes, et milleks mul seda kõike üleüldse tarvis on... Aga ära jooksime. 100m veel peale ka, et ikka kindel oleks.
10,1km ja 1:10:33 http://connect.garmin.com/activity/457686082
Kuna koduni oli veel natuke minna, siis lisaks veel 1,6km sõrki http://connect.garmin.com/activity/457685906
Mida sa hing veel ihaldada oskad - jooksed kus tahad, kellega tahad, kui kiirelt tahad ja kui pika maad tahad (5, 10, 21 või 42km). Peaaegu ka, et millal tahad, sest valida oli laupäeva ja pühapäeva vahel.
Leppisime Kauriga kokku, et jookseme koos. Algul mängisin mõttega poolmaratonist, kuid tugev nohu, mis nädala alguses vaikselt hakkas ja kolmapäevaks suht murdis, pani sellest mõttest taganema. Hakkasin juba kahtlema, et äkki peaks vaid viiega leppima. Kuid kui Kauril 21 regamine ebaõnnestus, siis läksime koos 10km jooksma.
Kauril oli muidugi lõbu laialt, kuid minu jaoks oli ka see olematu tempo ikka paras surm. Järvevana ääres, kui tuul sirgelt vastu oli (mujal andis ka tunda, aga mitte nii hullusti), siis oli ikka mitu korda mõttes, et milleks mul seda kõike üleüldse tarvis on... Aga ära jooksime. 100m veel peale ka, et ikka kindel oleks.
10,1km ja 1:10:33 http://connect.garmin.com/activity/457686082
Kuna koduni oli veel natuke minna, siis lisaks veel 1,6km sõrki http://connect.garmin.com/activity/457685906
Friday, February 28, 2014
Veebruari lõpp - Paha siga, sada viga
Peale lootusrikast taasalustamist jäi veebruari lõpp jällegi niruks. Kaks jooksu, mõlemad Saaremaal olles. Saaremaal on kuidagi lihtsam joosta. Tuulesed olid mõlemad päevad, kevadise hõnguga kuid lumised olid ka mõlemad päevad.
7km http://connect.garmin.com/activity/457686223
7km http://connect.garmin.com/activity/457686175
7km http://connect.garmin.com/activity/457686223
7km http://connect.garmin.com/activity/457686175
Tuesday, February 11, 2014
11.veebruar - Kui ei ole korralikult ree peale saanud, siis on lihtne maha kukkuda.
Või peaksin ma ütlema, et külm oli ja talv oli ja laiskus oli ja... Nojah. Laiskus oli. Sest kirja ei ole ma juba ammu jälle midagi pannund.
Nädalal neli jõudsin jooksma kaks korda. Mõlemal korral veidi üle üheksa kilomeetri ja natuke üle tunni.
Nädal viis, kolm jooksu. 6,2km, 9,2km ja 6,2km. Ühtemoodi aeglased olid kõik need jooksud ja suht ühe mudeli järgi ka: alguses jama, lõpupoole parem. Ega ma kiirust väga taga ei ajanudki - tegelesin rohkem "ellujäämisega". Suht külmad ilmad olid. Esimesed kaks kilomeetrit oli tunne, et nina ja sõrmed külmuvad ära. Aga siis hakkas juba mõnus. Saaremaal oli mõistust, et alustada vastutuule suunal. Ei saanudki aru, et asi nii hull oli, kuniks tagasiteele pöördusin. Vot siis tekkis mõistmine, et enne oli ikka väga tuulene. :)
No ja siis see õnnetu nädal kuus. Esmaspäeval ei jõudnud. Siis jäi piiga haigeks ning oli seda selle nädala algusesse välja. Ning kuna mees oli ka veel kodust ära, siis... Siis ei olnudki võimalust jooksma minna. Või noh, olgem ausad - pühapäeval oleks võimalus olnud. Kuid siis ei olnud enam eriti tahtmist.
Täna päeval ütles mees, et peab nagunii sinnakanti minema. Ta võib põnnid ka aiast ära tuua. Et kas ma tahan jooksma minna. Aus vastus oli: "võiksin tahta!". Tegelikult ei tahtnud, aga oleksin ju võinud... Üritasin endas süütunnet leida ja koju jõudes ma igatahes dressid selga tõmbasin ja sibama läksin. Esimesed kilomeetrid oli jälle tunna, et miks ma seda endale teen... Aga seejärel hakkas juba parem ja paar viimast kilomeetrit oli väga mõnus. Tempot ei jälginud, teadsin, et see on aeglane. Kuid sibasin nii, et mul oleks võimalikult mõnus igal hetkel. 8,2km ja 57min http://connect.garmin.com/activity/443896925
Olen nüüd ka lõpuks nutitelefoni omanike ridades ja proovisin täna huvi pärast ka endomondo järgi. Mnjah... Garmin on parem. ja lollikindlam. :) Huvitav, kas endomondol kasutusjuhendit ka kusagilt leida on? Masendavalt loll tunne tekib, kui saad aru, et panid endomondo tööle ja siis enam raadiole ligi ei pääse, et muusikat tööle panna. Mis seal's ikka. Endomondo kinni, muusika tööle ja otsast peale. Ja kuni lõpuni välja suutis see süsteem mind end idioodina tundma panna. Kuid vähemalt suutsin ma (peale pisikest otsimist) selle jooksu ikkagi arvutist üles leida uuesti. :) Seda pisiasja, kuidas "teistele näidata", ei ole ma veel leidnud. :D
Sunday, January 19, 2014
19.jaanuar - Talv jõudis meieni
See nädal oli jälle keeruline ja andis mõista, et ega need plaanid ikka ei tööta nii nagu me sooviksime. Plaan siis oli jooksma minna teisipäeval ja neljapäeval. Esmaspäeva lõunast selgus, et mees on kodust ära teisipäeva varahommikust neljapäevani. Niipalju siis plaanist...
Aga tegime siis kiire muutuse ja läksin hoopis sama (esmaspäeva) õhtul sibama. Tempo hoidsin aeglase (see oli kerge). Tegin igaks juhuks veidi pikema otsa. 9,3km ja 1 tund 4min http://connect.garmin.com/activity/431573371
Reedel helistas mees kümme minutit enne tööpäeva lõppu ja küsis, et kas läheb toob lased ise ära, ma saaksin jooksma. Aga no ei ole ma selline inimene, kes "kiirelt " reageerida armastab. :S Nõme nädal oli olnud, raske päev oli olnud... No ma ei reageerinud ilusti ja jooksma ma reedel ei jõudnud.
Laupäeva hommikupoolikul ajasin end õue. Ilm oli mõnus. Lund sadas veidi, samas oli päris külm. Aga jooksu ajal läks soojemaks - kui algul sõrmed veidi külmetasid, siis lõpus enam mitte. Ja see temperatuur, mille juures külmetamise/mittekülmetamise piir on, on kusagil 11-12 kraadi. :) Tagasi koju jõudes oli 10 koma millegagi ainult. Minnes oli 13 olnud. Nägin veel vaid ühte jooksjat. Seda ka alles tagasitulles, kui olin just jõudun lõpuni mõelda mõtte, et Järvevana äärsel kergliiklusteel ei olnud mitte ainsatki jalajälge... Aga see proua oli vist ka hoopis norrakas. :) Hea oli joosta, kuid parajalt libe oli ka. Just nendel hetkedel, kui jalg peaks vastu maad andma hoogu äratõukeks, libises tema hoopis tagasi. Kui keegi on näinud "Lumekuninganna" treilerit, siis ma nägin välja nagu põhjapõder Sven järvejääl. :D Aga ma olin vähemasti sama muhedas tujus nagu lumemees Olaf. :P Ja üleüldse soovitan ma soojalt seda multikat vaatama minna. See on täiesti suurepärane!
10,2km ja 1 tund 7 min. http://connect.garmin.com/activity/431573352
Täna jälle äratus suht varakult. Ei ole sinna midagi parata, et nädalavahetustel on neiu arvates õige aeg vara ärkamiseks. Tegin siis veel pisikese jooksuotsa. Muidu oli hästi mõnus ja vahva, kuid viimane kilomeeter oli puhas piin. Kõhtu lõi nii terava valu, et ma arvasin, et ei jõuagi koju. :S Aga noh, ükski tee ei kesta igavesti, vahel lihtsalt veidi kauem.
6km ja 42 min. http://connect.garmin.com/activity/432151697
Aga tegime siis kiire muutuse ja läksin hoopis sama (esmaspäeva) õhtul sibama. Tempo hoidsin aeglase (see oli kerge). Tegin igaks juhuks veidi pikema otsa. 9,3km ja 1 tund 4min http://connect.garmin.com/activity/431573371
Reedel helistas mees kümme minutit enne tööpäeva lõppu ja küsis, et kas läheb toob lased ise ära, ma saaksin jooksma. Aga no ei ole ma selline inimene, kes "kiirelt " reageerida armastab. :S Nõme nädal oli olnud, raske päev oli olnud... No ma ei reageerinud ilusti ja jooksma ma reedel ei jõudnud.
Laupäeva hommikupoolikul ajasin end õue. Ilm oli mõnus. Lund sadas veidi, samas oli päris külm. Aga jooksu ajal läks soojemaks - kui algul sõrmed veidi külmetasid, siis lõpus enam mitte. Ja see temperatuur, mille juures külmetamise/mittekülmetamise piir on, on kusagil 11-12 kraadi. :) Tagasi koju jõudes oli 10 koma millegagi ainult. Minnes oli 13 olnud. Nägin veel vaid ühte jooksjat. Seda ka alles tagasitulles, kui olin just jõudun lõpuni mõelda mõtte, et Järvevana äärsel kergliiklusteel ei olnud mitte ainsatki jalajälge... Aga see proua oli vist ka hoopis norrakas. :) Hea oli joosta, kuid parajalt libe oli ka. Just nendel hetkedel, kui jalg peaks vastu maad andma hoogu äratõukeks, libises tema hoopis tagasi. Kui keegi on näinud "Lumekuninganna" treilerit, siis ma nägin välja nagu põhjapõder Sven järvejääl. :D Aga ma olin vähemasti sama muhedas tujus nagu lumemees Olaf. :P Ja üleüldse soovitan ma soojalt seda multikat vaatama minna. See on täiesti suurepärane!
10,2km ja 1 tund 7 min. http://connect.garmin.com/activity/431573352
Täna jälle äratus suht varakult. Ei ole sinna midagi parata, et nädalavahetustel on neiu arvates õige aeg vara ärkamiseks. Tegin siis veel pisikese jooksuotsa. Muidu oli hästi mõnus ja vahva, kuid viimane kilomeeter oli puhas piin. Kõhtu lõi nii terava valu, et ma arvasin, et ei jõuagi koju. :S Aga noh, ükski tee ei kesta igavesti, vahel lihtsalt veidi kauem.
6km ja 42 min. http://connect.garmin.com/activity/432151697
Sunday, January 12, 2014
12. jaanuar - Mina vs. Ma Ise olen ikka kehvas seisus küll
Esimene nädal edukalt selja taga. Esmaspäeval koju, pitsa kokku kuhjatud ja jooksma. Oli mõnus ilm. Pikad püksid olid viga - palav hakkas. Panin pulsivöö peale ning see ei näidanud eriti ilusasaid numbreid. Mitte ülearu kõrgeid, kuid tempot arvestades (mida ma kogu aeg aeglasemaks surusin) ikkagi kõrge. Teisest küljest, max pulss jäi 158 ja seegi tuli viimasel kolmesajal meetril. Nii et olukord on suurepärane, aga mitte lootusetu. :D Ja kui ma seal seitse+ minuti tempos tiksusin, tundes, et "ei ühtegi kiiremat sammu!", tekkis selline väike "õnnetu" moment, mõeldes iseenda suutlikusele mitte hirmusväga ammu minut kiiremini joosta ja end hästi tunda... Aga noh - me kõik jääme vanaks. Peamine, et oleks tore. Koju tagasi jõudes oli vahepeal lastega saabunud mees pitsa ahju pistnud ning sain kohe pesema ja sööma. Elu nigu lill. :)
8,3km ja 58min http://connect.garmin.com/activity/425775050
Kolmapäeval mõtlesin plaanivälise jalutuse/sibamise õhtul teha, aga mõnede nõmeduste tõttu läks tuju õhtuks nii nulli, et see plaan ei reliseerunud.
Neljapäev. Parim päev, et mees lapsed ära tooks. Sest pojal on lasteaias trenn, mis lõppeb alles kuue ajal. Ja kui ma töölt neile järgi lähen, siis passin sisuliselt pool tundu tühja, oodates, kuni trenn lõppeb. Seega siis - mina otse koju, dressid selga ja jooksma. Või no peaaegu - vennas helistas ning lobisesime veidi - seega sai kümmekond minutit hoolega "soojendust" tehtud ja ringi kalpsatud. Sest kuna temperatuur oli umbes viis kraadi, panin jalga lühikesed püksid. ja see oli väga mõistlik otsus. Kui lõpuks jooksma sain, oli väga hea olla. Pulsivööga ennast stressama ei hakanud. Ilmselt oli tempo veidi kiirem, kui oleks võinud olla, aga no mis sa teed, kui oli mõnus. Pikas perspektiivis selliselt käitudes kasu ei lõika, aga... Ega ma polegi ju kasuahne inimene. :D Mida kilomeeter edasi, seda paremaks olemine läks.
9,2km ja 1tund 1min http://connect.garmin.com/activity/427207271
Laupäeval ootas mind postkontoris pakk, mis pidi jõudma (hiljemalt) teiseks advendiks. No parem hilja kui mitte kunagi. Üks eksinuke on veel postis - ehk jõuab seegi millalgi. Käisin siis sellel järgi, käisime poes ja õhtul käisime põnnidega veel kinos "lumekuningannat" vaatamas. Seega päris piisavalt värsket õhku ning jalgel liikumist (trammisõit on ajavõit, kui ei juhtu just nii nagu postkontorisse minnes, et trammidel enam elektrit ei ole...). Kinost tulles tegime trammipeatuses lumememm "Olafi" ning loomulikult tuli see koju kaasa võtta. Ma parem ei hakka mõtlema, mida ülejäänud rahvas trammis arvas, kui me trammi ronisime, minul 15cm lumememme pihus. :D
Täna hommikul oli selline "äkki ei läheks" tunne. Aga kuna osalen jälle spordimuttide omavahelises võistluses ning seal on nõue "vähemalt kolm tundi nädalas", siis tuli ikkagi minna. Läksin söömata ja joomata ning ilmselt oli just see põhjuseks, miks esimesed kaks kilomeetrit olid kohutavad. Tempo imeaeglane, hingamine korras, kuid pea elas oma elu - käis ringi, kippus silme eest mustaks minema ja tekitas tunde, et pulss on laes. Tuleks ikka vist vähemalt paar ampsu banaani põske pista enne uksest välja astumist. Aga sain hakkama ja liikusin oma tigutempos ning läks paremaks kuni lõpuks oli juba päris hea. Ja kuigi oli ainult marginaalselt libe, oli see siiski minu jaoks selle talve esimene libedus ning jalad ei olnud harjunud tasakaalu hoidmisega. Oli üllatavalt väsitav. Ning viienda kilomeetri alguses jõudsin ma just mõelda, et nüüd vist on harjumus sisse tulnud ja juba on kergem, kui jalg läks "liuhti" alt ära ja oli päris tegu, et püsti jääda. Igal omad pseudomured, eksole. :)
6,5km ja 45min http://connect.garmin.com/activity/428508227
8,3km ja 58min http://connect.garmin.com/activity/425775050
Kolmapäeval mõtlesin plaanivälise jalutuse/sibamise õhtul teha, aga mõnede nõmeduste tõttu läks tuju õhtuks nii nulli, et see plaan ei reliseerunud.
Neljapäev. Parim päev, et mees lapsed ära tooks. Sest pojal on lasteaias trenn, mis lõppeb alles kuue ajal. Ja kui ma töölt neile järgi lähen, siis passin sisuliselt pool tundu tühja, oodates, kuni trenn lõppeb. Seega siis - mina otse koju, dressid selga ja jooksma. Või no peaaegu - vennas helistas ning lobisesime veidi - seega sai kümmekond minutit hoolega "soojendust" tehtud ja ringi kalpsatud. Sest kuna temperatuur oli umbes viis kraadi, panin jalga lühikesed püksid. ja see oli väga mõistlik otsus. Kui lõpuks jooksma sain, oli väga hea olla. Pulsivööga ennast stressama ei hakanud. Ilmselt oli tempo veidi kiirem, kui oleks võinud olla, aga no mis sa teed, kui oli mõnus. Pikas perspektiivis selliselt käitudes kasu ei lõika, aga... Ega ma polegi ju kasuahne inimene. :D Mida kilomeeter edasi, seda paremaks olemine läks.
9,2km ja 1tund 1min http://connect.garmin.com/activity/427207271
Laupäeval ootas mind postkontoris pakk, mis pidi jõudma (hiljemalt) teiseks advendiks. No parem hilja kui mitte kunagi. Üks eksinuke on veel postis - ehk jõuab seegi millalgi. Käisin siis sellel järgi, käisime poes ja õhtul käisime põnnidega veel kinos "lumekuningannat" vaatamas. Seega päris piisavalt värsket õhku ning jalgel liikumist (trammisõit on ajavõit, kui ei juhtu just nii nagu postkontorisse minnes, et trammidel enam elektrit ei ole...). Kinost tulles tegime trammipeatuses lumememm "Olafi" ning loomulikult tuli see koju kaasa võtta. Ma parem ei hakka mõtlema, mida ülejäänud rahvas trammis arvas, kui me trammi ronisime, minul 15cm lumememme pihus. :D
Täna hommikul oli selline "äkki ei läheks" tunne. Aga kuna osalen jälle spordimuttide omavahelises võistluses ning seal on nõue "vähemalt kolm tundi nädalas", siis tuli ikkagi minna. Läksin söömata ja joomata ning ilmselt oli just see põhjuseks, miks esimesed kaks kilomeetrit olid kohutavad. Tempo imeaeglane, hingamine korras, kuid pea elas oma elu - käis ringi, kippus silme eest mustaks minema ja tekitas tunde, et pulss on laes. Tuleks ikka vist vähemalt paar ampsu banaani põske pista enne uksest välja astumist. Aga sain hakkama ja liikusin oma tigutempos ning läks paremaks kuni lõpuks oli juba päris hea. Ja kuigi oli ainult marginaalselt libe, oli see siiski minu jaoks selle talve esimene libedus ning jalad ei olnud harjunud tasakaalu hoidmisega. Oli üllatavalt väsitav. Ning viienda kilomeetri alguses jõudsin ma just mõelda, et nüüd vist on harjumus sisse tulnud ja juba on kergem, kui jalg läks "liuhti" alt ära ja oli päris tegu, et püsti jääda. Igal omad pseudomured, eksole. :)
6,5km ja 45min http://connect.garmin.com/activity/428508227
Sunday, January 5, 2014
05.jaanuar 2014 - Alustame aga jälle algusest
Esimese asjana ikka vabandused - tegelikult ei ole ma kolm kuud pausi pidanud. Paus oli, kuid umbes-täpselt kuus nädalat.
Panen siis kiirelt selle vähese vahepealse osa kirja:
7.okt, esmaspäev - http://connect.garmin.com/activity/387237694
11.oktoober, reede - http://connect.garmin.com/activity/388740732 Mul oli vaba päev enne puhkuse algust. Viisin lapsed lasteaeda ja ise jooksuga kodu poole. Kuna järgmisel päeval sõitsime viimase kolme aasta esimesele/ainukesele reisile, siis oli mul too päev veel hulgi ka kõndimist ja sehkendamist.
Reisil olles ujusin - basseinis, meres. Ja kolmel korral jõudsin ka hotelli väikesesse jõusaali jooksulindile. Keskmiselt seitse km oli vudimise distants. Lisaks siis veel lihtsalt mõnusa päikese käes ringikõndimine.
Tagasi tulles väikesed jooksuotsad pojaga. Tema rattal, mina sibades (27, 28, 29, oktoober ja 2.november). Ühel päevadest oli aku tühi ja seepärast andmed ei kajastu. Siis veel 11.november (olin tõbine) ning 15.november. Ja siis oligi kõik.
Pääsküla Rabamaraton toimus ilma minuta ning kõppkokkuvõttes ei saanud ma isegi pildistama. Ja see mõjus mulle üsna sandisti. Olin ikka väga tujust ära ja ühtäkki oligi lihtne enam mitte minna jooksma. Või noh... Tegelikkuses oli endiselt väga raske selleks hetke leida ning ühel hetkel ei olnud minus enam jonni ega tahtmist otsida. Ning samaaegselt minnalaskmisega nutsin ikka päris mitu peatäit, sest nii kahju oli jooksmisest.
Peale pikki diskussioone mõtlesime siis, et proovime korra veel. Leida seda aega (kuigi sisuliselt ainsad hetked, mil saaksin jooksma minna, on endiselt need hetked, kui mul oleks söögi- või uneaeg).
Jõulude ajal Saaremaal väikesed sibamised (26, 28 ja 29.detsember) ning uue aasta algul Tallinnas (1 ja 4. jaanuar). Väga-väga-väga raske on. Jaksu ei ole, võhma ei ole... Oma osa on kindlasti sellel, et mu kaalunumber on... suur. Nii suur oli see viimati enne pisipiiga sündi. Ok, võib-olla oli peale sündi ka, aga siis ma end ju kaaluma ei pidanud. Ja kui väliselt ma iseendale ikka veel peaaegu sobin (nojah, veidi pehme ja ühtlaselt suur küll, aga ikkagi ok), siis esimest korda elus tunnen, et mu kaal raskendab mu jooksmist. Tegelikult tean ju täpselt, mis põhjuseks on - minu päevakava. Ja vähemalt oma mõtetes on mul väike plaan proovida seda veidi muuta - hommikul pean sööma korralikumalt (kodus ei jõua, kuid kui õhtul puder valmis teha ja tööle kaasa võtta... Ma ei ole küll pudu-inimene, kuid eesmärk pühitseb abinõu). Ja õhtupoolikul, kella nelja ajal, teen töö juures ühe snäki (keefir on juba kapis ostetud, marjakarbike ka sügavkülmas, kui ma neid ainult kaasa võtta ei unustaks). Ning õhtuti ei söö nii suurt portsu. Ja ei tõsta enne magamaminekut veel ühte taldrikutäit. Kerge see ei ole, aga ma vähemalt proovin. Siis ehk on ka kergem joosta ning veidi kergem jooksmiseks aega leida mehe abiga.
Nii et loodetavasti taaskuulmiseni.
Wednesday, October 2, 2013
02. oktoober - Vabatahtlikult sunniviisil
Möödunud nädalalõpul oli endast nii hale-nii hale. Reede öö vastu laupäeva ja laupäev olid hambavalu pärast viimase pooleteist nädala kõige hullemad. Aga laupäeva pärastlõunaks kogunes mõnus mädapallike igemesse ja suulakke ning ilmselt hakkas igeme ja hamba vahelt vaikselt välja immitsema. Ning üllatus-üllatus - valu hakkas taanduma! Selmet ma nädalavahetusel jooksma ei jõudnud. Pühapäeval mees natuke ajas ka, aga... Lihtsalt ei olnud tahtmist. Tundsin end seetõttu lausa halvasti, aga ma tõesti lihtsalt ei tahtnud jooksma minna...
Esmaspäeval, kui põnnid voodisse said, toppisin jooksuriided selga ja astusin õue. Mis kõige imelikum - kui kuu tagasi oli minek raske, sest hämardus ja oli selline "üleminekumoment" õhtul, siis nüüd oli lihtsam. Õues oli pime. Ja nii lihtne see oligi. Kogu aeg natuke hirmus minusugusele jänkule, kuid kui juba olin õue jõudnud, siis liikumine oli ok.
Tempo algul veidi kiirem, kui oleks pidanud ning seetõttu olin ka väsinum. Kuid tunne oli hea. Minek oli hea. Ja ma tahtsin jälle minna. Teadsin algusest peale, et jooksen vaid natuke. Ning seetõttu olen kokkuvõttes väga rahul.
5,4km ja 35min http://connect.garmin.com/activity/383861760
Täna väike lippamine tööpäeva järgselt. Autoga lasteaeda. Seal autvõtmed mehele, kes tirtsuga poodi läks. Meie pojaga aga Lillepi pargi kaudu promenaadile. Tema rattal, mina joostes. Esimene pool kilti oli vastikult külm. Peale seda tundsin ainult kinnastest puudust. Nii naljakas, et endiselt võin ma kuni viie kraadini (hädapärast ka nullini) joosta lühikestes pükstes, kuid käelaba hakkab jahedusest valutama. Mis siin muud, kui tuleb kindad välja otsida.
Jooks oli vahelduvas tempos ja päris väsitav, sest lugesin pojale kogu aeg ka sõnu peale, kuidas käitutakse liikluses, jutustasime ja lobisesime. Promenaadil olin mina küll ainus jooksja, kes jalakäijate teel liikles. Aga noh - saigi poja harjutada õiges ääres sõitmist, möödumist ja möödalaskmist.
Sadama ristmiku juures panin kella kinni, kuna siis jäin osaliselt kõndima. õppisime turvaliselt ristmiku ületamist ja peale seda enam kella tööle ei pannund. Seega mingi pool kilomeetrit distantsist puudu lõpus.
5,6km ja 35min http://connect.garmin.com/activity/384721341
Töö juures on meil "tervisekuu". Andsin lubaduse igal õhtul teha 50 kükki. Nüüd pole muud, kui et tuleb teha. :P
Esmaspäeval, kui põnnid voodisse said, toppisin jooksuriided selga ja astusin õue. Mis kõige imelikum - kui kuu tagasi oli minek raske, sest hämardus ja oli selline "üleminekumoment" õhtul, siis nüüd oli lihtsam. Õues oli pime. Ja nii lihtne see oligi. Kogu aeg natuke hirmus minusugusele jänkule, kuid kui juba olin õue jõudnud, siis liikumine oli ok.
Tempo algul veidi kiirem, kui oleks pidanud ning seetõttu olin ka väsinum. Kuid tunne oli hea. Minek oli hea. Ja ma tahtsin jälle minna. Teadsin algusest peale, et jooksen vaid natuke. Ning seetõttu olen kokkuvõttes väga rahul.
5,4km ja 35min http://connect.garmin.com/activity/383861760
Täna väike lippamine tööpäeva järgselt. Autoga lasteaeda. Seal autvõtmed mehele, kes tirtsuga poodi läks. Meie pojaga aga Lillepi pargi kaudu promenaadile. Tema rattal, mina joostes. Esimene pool kilti oli vastikult külm. Peale seda tundsin ainult kinnastest puudust. Nii naljakas, et endiselt võin ma kuni viie kraadini (hädapärast ka nullini) joosta lühikestes pükstes, kuid käelaba hakkab jahedusest valutama. Mis siin muud, kui tuleb kindad välja otsida.
Jooks oli vahelduvas tempos ja päris väsitav, sest lugesin pojale kogu aeg ka sõnu peale, kuidas käitutakse liikluses, jutustasime ja lobisesime. Promenaadil olin mina küll ainus jooksja, kes jalakäijate teel liikles. Aga noh - saigi poja harjutada õiges ääres sõitmist, möödumist ja möödalaskmist.
Sadama ristmiku juures panin kella kinni, kuna siis jäin osaliselt kõndima. õppisime turvaliselt ristmiku ületamist ja peale seda enam kella tööle ei pannund. Seega mingi pool kilomeetrit distantsist puudu lõpus.
5,6km ja 35min http://connect.garmin.com/activity/384721341
Töö juures on meil "tervisekuu". Andsin lubaduse igal õhtul teha 50 kükki. Nüüd pole muud, kui et tuleb teha. :P
Wednesday, September 25, 2013
22.september - Pirita sügisjooks
Peale maratoni olen olen laisk.
Korra käisin ujumas. Tegelikult oli mõnus. Kuigi õhtul on parasjagu väsitav ja raske. Sest astuma hakata sain ju alles siis, kui põnnid voodis.
Korra käisin jooksmas. Esimesed paar kilomeetrit olid kohe väga rasked. Edasi läks veidi kergemaks. Tempo oli hästi aeglane, kuid kaheksa kilomeetrit sai läbi sibatud.
http://connect.garmin.com/activity/376740789
Pirita sügisjooksul olin juba registreerimise algusest saadik kirjas olnud. Ja lapsed pidid lastejooksule minema. Pühapäeva hommikul... No ei oleks tahtnud minna. Viimasel ajal on vastik külmetusevimm naha vahel olnud ning nüüd on see kulmineerunud hambapõletiku aktiveerumisega. Ja ma ei salli hambavalu. :S Aga no lõppkokkuvõttes seisin ma siiski võistlejaterivi tagumises otsas ning ootasin starti. See jäi küll kuus minutit hiljaks, kuid lõpuks siiski. Esimene kilomeeter oli täpselt sellises tempos, nagu oli mõelnud, et väga palju aeglasemalt ei tahaks - kuus minutit. Seal sees siis ka alustamise stardikõnd. :) Edasi läks hästi. Jooksin enda kohta piisavalt kiirelt. Pead ei anna, kuid mööda läks minust peale esimest kilomeetrit vist vaid üks noormees. Ise sain mööda üksjagu paljudest. Parajaks stiimuliks oli üks tibatilluke neiu. Vahepeal oli ta päris minu juures, siis jälle lippas ette... Umbes neljandal kilomeetril kaotasin ta täielikult silmist. Aga üsna varsti jõudsin järgi ühele väikesele poisile, kes kõndis. Soovitasin tal pigem sõrkida, et on kergem. Ja nii ta siis minu kõrval sibas - ajasime juttu ja 300m enne finišit kadus ta nagu tuul. :D
Oli raske, kuid teadsin igal hetkel, et selle kuus kilomeetrit pean vastu. Kella kinnipanek minu kohta minimaalse viivitusega, võib-olla vaid paarkümmend sekundit.
Ametliku protokolli järgi oli aeg 33min ja 46sek. http://connect.garmin.com/activity/379581113
Võiks ju teoretiseerida, et kui jooksnuksin sama tempoga nagu kaks aastat tagasi, siis saanuksin ma umbes poole parema tulemuse naiste hulgas... Aga ma olen selmet rahul.
Sel nädalal on kõik õhtud olnud sisustatud lasteaia Mihklilaada ettevalmistuste ja laada endaga ning ega hambavalugi jooksma meelita.
Korra käisin ujumas. Tegelikult oli mõnus. Kuigi õhtul on parasjagu väsitav ja raske. Sest astuma hakata sain ju alles siis, kui põnnid voodis.
Korra käisin jooksmas. Esimesed paar kilomeetrit olid kohe väga rasked. Edasi läks veidi kergemaks. Tempo oli hästi aeglane, kuid kaheksa kilomeetrit sai läbi sibatud.
http://connect.garmin.com/activity/376740789
Pirita sügisjooksul olin juba registreerimise algusest saadik kirjas olnud. Ja lapsed pidid lastejooksule minema. Pühapäeva hommikul... No ei oleks tahtnud minna. Viimasel ajal on vastik külmetusevimm naha vahel olnud ning nüüd on see kulmineerunud hambapõletiku aktiveerumisega. Ja ma ei salli hambavalu. :S Aga no lõppkokkuvõttes seisin ma siiski võistlejaterivi tagumises otsas ning ootasin starti. See jäi küll kuus minutit hiljaks, kuid lõpuks siiski. Esimene kilomeeter oli täpselt sellises tempos, nagu oli mõelnud, et väga palju aeglasemalt ei tahaks - kuus minutit. Seal sees siis ka alustamise stardikõnd. :) Edasi läks hästi. Jooksin enda kohta piisavalt kiirelt. Pead ei anna, kuid mööda läks minust peale esimest kilomeetrit vist vaid üks noormees. Ise sain mööda üksjagu paljudest. Parajaks stiimuliks oli üks tibatilluke neiu. Vahepeal oli ta päris minu juures, siis jälle lippas ette... Umbes neljandal kilomeetril kaotasin ta täielikult silmist. Aga üsna varsti jõudsin järgi ühele väikesele poisile, kes kõndis. Soovitasin tal pigem sõrkida, et on kergem. Ja nii ta siis minu kõrval sibas - ajasime juttu ja 300m enne finišit kadus ta nagu tuul. :D
Oli raske, kuid teadsin igal hetkel, et selle kuus kilomeetrit pean vastu. Kella kinnipanek minu kohta minimaalse viivitusega, võib-olla vaid paarkümmend sekundit.
Ametliku protokolli järgi oli aeg 33min ja 46sek. http://connect.garmin.com/activity/379581113
Võiks ju teoretiseerida, et kui jooksnuksin sama tempoga nagu kaks aastat tagasi, siis saanuksin ma umbes poole parema tulemuse naiste hulgas... Aga ma olen selmet rahul.
Sel nädalal on kõik õhtud olnud sisustatud lasteaia Mihklilaada ettevalmistuste ja laada endaga ning ega hambavalugi jooksma meelita.
Monday, September 9, 2013
Tallinna Maraton 2013
Millest siis alustada.
See oli ju ammu teada, et kui just katastroofi ei juhtu, siis ma maratonile ikka lähen. Eelmisel õhtul lohutasin jälle emmet. Huvitav, kas kunagi tuleb aeg, mil tema ka usukuma hakkab, et ma olen täisealine ja varsti juba üle keskea naisterahvas, kellel omal ka natuke mõistust peas? :) No igatahes on ta alati mures, kui ma veidi pikemale jooksule lähen. Et ma enda põlvedele liiga ei teeks. Ja et ma enda südamele liiga ei teeks. Ja et ma üleüldse endale liiga ei teeks. Eks ma siis korrutasin järjest sama, mis alati, et ma ju tean, mida ma teen ja ega ma võidu jooksma ei lähe. Ja ma lähen ju selleks, et oleks tore. Ega ta vist ikka päris uskuma mind ei hakkagi, et jooksmine võib tore olla. Ja fun. :)
Hiljem veel mõtlesin, et olen ma ikka tuim tükk küll. Loen FB'st, kuidas kõik sätivad geele, jooksuplaane, riideid ja mida iganes veel... ja tõden endamisi, et tossud esiku ukse kõrval ja muud nagu pole tarviski... Ei olnud natukestki ärevust. Ja magasin hästi. Juba mitemid päevi kipitav kurk segab päevasel ajal küll söömist, kuid mitte magamist.
Hommikul äratus veidi enne poolt kaheksat. Natuke kaerahelbeputru soojaks, kuid söön vaid paar ampsu. Kurk kipitab ja pudru pole hea. Võtan siis vähemalt banaanist paar ampsu. Mees keelitab hiljem veel ukse peal, et "võta teine pool ka", aga no ei lähe lihtsalt. Seon käe kinni, jalale teada-kohale plaaster ja valmis ma olengi. Paiku kaheksa uksest välja ja minek.
Kesklinnas toimuks nagu mingi "veneaegne lastekoduüritus" käib minnes naerune mõte peast läbi. Iga tänava otsa pealt paistab üks kuni mitu inimest sinise kotikesega, kes kõik liiguvad ühes suunas. :) Aga eks ma isegi samasugune. Kosmose kino juures lendavad must mööda kolm Luike. Njah, hea, et mu tase on nagu on (olematu). Ei ole muret, et peaks soojendust tegema. :D
Pakihoius saan kokku õepojaga, kes esmakordselt selle tee jalge alla võtab (talle sõnu peale lugedes saan hetkeks aru oma emast - no nad ei ole ju lihtsalt kunagi piisavalt suured ja mõistlikud, need väikesed...) :D Anname kotid hoidu ning eelmise aasta halvale kogemusele tuginedes sätin endale ümber vana vihmakeebi. Ääääk... vale valik. Sest ilm on juba nii vara hommikul tõsiselt soe. Natuke veel jutustamist, leian üles oma jooksukaaslase ja siis oleme stardikoridoris ning sokutan vihmakeebi ära. Soe. Mõnus.
Maichl'ga on meil kokku lepitud ühine jooksuplaan. Esimene kilomeeter umbes seitse minutit ja siis edasi keskmiselt 6:40 nii kaua kuni jaksame. Kuna selle plaani järgi (lõpuni vastu pidades) peaks lõpuaeg olema kusagil 4:40 kandis (milleks ma tean, et ma sel aastal suuteline ei ole), siis käin viie tunni jänku Valdo juures veel ütlemas, et ku ma jalgu jään, siis võiks kõrvupidi kaasa sikutada. Sest mu suur-suur unistus päevaks on lõpetada taas alla viie tunni.
Siis ongi stardihetk. Savisaar õnneks kõnet ei pea. Ainult lehvitab oma tribüünilt nagu Inglise kuninganna. Ja sellest annab mööda vaadata. Või olgem ausad - ega ma tavaelus nii kõrgele ei vaatagi. :)
Esimesed meetrid jälle linta-lonta, siis juba vinta-vänta ja siis me jooksemegi. Jänkude õhupallid on kõik meist ees, kuid ega see meid ju sega - küll asi varsti korrigeeruma hakkab. Meil on oma plaan!
Ja plaan töötab täitsa hästi. Jookseme ja jutustame. Iga natukese aja tagant avaldab emb-kumb arvamust, et me ei ole päris nii tegijad, et lobisedes vastu peaks. Ja siis jutustame edasi. :) Kilomeetrid lähevad, ei mingeid probleeme, ei mingeid muresid. Näeme tuttavaid, jagame muljeid. Mingil hetkel hakkavad liidrid vastu tulema ja siis juba traditsiooniline kisa. Millegipärast märkan väga vähe tuttavaid. Kuid mõned siiski on. Ja kuivõrd rinnanumbritel on nimed, siis on kohe mõnus ka võõraid pool-tuttavateks teha ja nimepidi ergutada. :) Meriväljal on teeremondiga keerukoht ümber tehtud. Mõnes mõttes mõistlikum. Mõnes mõttes tahaks "seda mis alati". Aga no see on väike muutus. Juba olemegi tagasiteel. Mõnus on mõelda, et eelmisel aastal siinsamas ütles Karin, et tal on nii hea olla ja mina ei tihanud tunnistada, et mul on juba hiigla-raske. Täna on minul ka veel mõnus ja hea. Mis ei ole nii mõnus ja hea, on see, et viie-tunni jänku on ikka veel meie ees. Maratonis küll matemaatika ei kehti, kuid see ei ole ju viie tunni tempo! seda enam, et 4:45 tempojänku paistab ka vaid mõnisada meetrit eespoolt... Joogipunktides saame vahepeal 5:00 pundist ette, kuid jooksusirgel lähevad nad jälle mööda. Arutleme vaikselt, et näha, et ilus poiss jäneseks pandud, kamp kauneid noori naisi ümber kohe. :)
Ma ei mäletagi enam täpselt, kus me oleme, kui liidrid meist mööda lippavad. Ilmselt just Tornide väljakule jõudnud, sest kuidagi sealsete pöösastega meenub mulle Maichl'i naer "issake, ta riivas mind!". Mida me veel ei tea, on see, kas riivaja oli võitja või teise koha mees. :P
Nunne tänavale on ehitatud "sild". Kogu selle ehituse ümber tuure kogunud pahameele taustal ütleksin ma ainult, et sealt ülesaamine ei olnud tõusu-languse mõttes probleemiks. Kuid tahaks loota, et korraldajatel olid varuks kummimatid plaan B jaoks. Siis Ansipi maja, Tuukri tänav ja tee ääres on mees põnnidega. Hetkel veel on mul hoog sees - ainult lehvitan ja vahetame möödudes paar sõna. Senini on ju õnnestunud ka joogipunktid läbida "joostes". Siia vahele võiks ära mainida ka selle, et ühel hetkel saan ma aru küll, et lõpetan selle päeva mõningate hõõrdunud kohtadega, kuid kuna ilm on nii kuum nagu ta on ja isegi mere ääres ei ole sellist asja, mida võiks tuuleks nimetada (mõnes kohas õhk veidi liigub, kuid tuult ei ole), siis kallan igas joogipunktis endale ühe topsi lihtsalt pähe. Ja olen üleni märg.
Mere puiesteel avastame, et joogipunkti on nihutatud. See ei ole ka just parim otsus, aga minul just palju vahet ei ole. Vanalinn. Šnelli park. Snikersi tüdrukud. Hea, kui asjad on "nii nagu ikka". Kusagil Kaarli kiriku läheduses lippavad meist mööda viies koht ja Romka. Mõtlen hetkeks ketserlikult, et kui ma ka kätega nii vehiks - äkki liiguks ka kiiremini? .P
Vabaduse väljakul otseloomulikult hästi palju rahvast. Sibame mööda ja teisele ringile. Ja mina pean tunnistama, et mul on nüüd väga raske... Poolmaratoni starti ootavatest jooksjatest lippame veel koos mööda. Poolmaratoni aeg. 1:23. Viie tunni jänku endiselt meie ees... Teeme joogipausi. Ja siis lasen Maichl'i ees ära. Temal on jõudu samas tempos jätkata, minul ei ole. Sampo panga ees jään kümneks meetriks kõndima - et öelda mehele-lastele, et mul on väga raske. :S Siis jooksen edasi. Aeglaselt. Umbes samal ajal antakse avapauk poolmaratonile. Mõtlen väikese masendusega, et kas tõesti läheb samamoodi nagu eelmisel aastal... Samas üritan positiivse poole pealt näha, et eelmise aasta "ikaldusest" olen umbes kümmekond minutit ees. Kõige raskem on Russalka joogipunktist Pirita sillani. Just see hetk, kui kõik poolmaratoni jooksvad tuttavad mööda lähevad ja mu virelemist näevad. :P Esimest korda elus mõtlen, et "olgu taevas tänatud valimisreklaamide ja muidu reklaamide eest!". Sest ma sunnin end jooksma. Ühest reklaamist järgmiseni. Siis võin reklaamivahe kõndida ja järgmise reklaamini tuleb joosta. Otseselt ei oskagi öelda, mis mul viga on. Kopsud kisuvad krampi. Ropsida ei taha, kuid paar korda tekib mõte - äkki oleks lihtsam, kui näpud korraks kurku ajada? Igatahes Russalka juures võetud banaaniviil (organism vajab lisaks veel ju turgutust, eksole) oli täiesti üleliigne asi. Pool sellest läks prügikasti (vabandust), teine pool surus end kõhtu kuidagi ja ei sobitunud üldse seltskonda. :) Aga Merivälja poole liikudes õnnestub enda jooksma sundimine natuke paremini. Ilmselt seetõttu, et raske pole mitte peale kõndi jooksma hakta vaid kuna tõenäolilset on mu vererõhk taaskord maas (oleks pidanud hommikul oma vererõhu kohviportsu jooma äkki?) on kõige raskem jooksult kõnnile minemise hetk. Siis on tunne, et maailm muutub halliks. Ja nii ma siis jooksen. Vahel ikka natuke kõnnin ka, kuid rohkem jooksen. Tagasitee. Veel ainult kesklinna ja olengi kohal. Maichl on minu üüratuks üllatuseks umbes vaid kilomeetrikese eespool. Reet Linna jagab tee ääres käepatsusid. :) Mitte just väga positiivne üllatus tabab meid Pirita silla joogipunktis. Kell piiksub 34.kilomeetri täitumist ja sellel hetkel saab selgeks, et selles joogipunktis ei ole enam vett. Ilmselt ei ole enam ka spordijooki (kuna ma seda nagunii ei jooks, siis ei süvene, kuid lauad on täitsa tühjad). Ühest küljest masendav. Teisest küljest - nii veider kui see ka pole - peale seda ma jooksen. Saan sabast kinni ühel noormehel, kes viie tunni pundist kukkunud ja lohutame teineteist, et "Russalka juures peab vett olema, sest sinna ootavad nad kümne kilomeetri jooksjaid". Tunnen veest puudust, kuid suurem mure on mu selja taga olevate inimeste pärast. Mida nemad peale hakkavad? Ice power'i telgist mööda joostes lasen jalad kiirelt üle pritsida - veidikegi jahedust ja värskust (ehki üsna haisvat :P).
Kümne kilomeetri tagasipöörde kohast saame mööda umbes kümmekond minutit enne nende starti. Russalka joogipunktis kaotan oma jooksukaaslase. Ilmselt jääb ta maha (sest ees ei paista), kuid ei ole tunnet, et tahaks selja taha vahtima hakata. :)
Korra kõnnin veel - Ansipi majast Tuukri algusesse. Aga siis jooksen. Jõe ristis saan mehelt joogiabi jäätee näol ja see on suurepärane! Ning siis ma jooksen. Enesetunne on hea, jõudu nagu ka on. Tempo ikka aeglane, kuid mul on hea olla! 10km liider lendab mööda vastalt peale Tornide väljakule keeramist. Sillast üles-sillast alla. Snikersi neiu tunneb mind ära (ütlesin talle esimesel ringil, et järgmine kord võtan, palun hoida) ning ulatab šokolaadi. Pistan selle taskusse ja siis on lõppujõudmine juba vormistamise küsimus. Üllatavalt palju on mu ees inimesi, kes kõnnivad. Möödudes ergutan neid jooksma - sest tagant tuleb 10km mass ja nad ei taha sellele ette jääda! Uskugu inimest, kes oma kogemuste põhjal teab, mida räägib! :)
Kirikust mööda, siis lippab mu'st mööda üks pisikestest Antsonitest. Ma vist ei ole öelnud, et olen kord küünlavalgel nende kolme omaloodud laulu kuulates peaaegu armunud. Mitte poistesse - selleks olen liiga vana. Kuid olustikku ja sellesse imelisse loomingusse, mida nad teevad. Ja iga kord neid nähes tuleb see meelde. Nii seegi kord - hõikan tagantjärgi ergutusi ja tunnen, kuidas endalgi suunurgad kõrgemale tõusevad. Mul on ainult natuke veel jäänud. Mäest alla ja olen kohal. Ja jalad hakkavad kiiremini lippama.
Jah, mu unistus ei täitu. Lõppaeg on 5:07:19 (netos 5:06 millegagi), kuid ma olen fantastiliselt õnnelik ja rahul oma jooksuga. Täna olin ma selliseks ajaks suuteline ja see oli järjekordselt imetore kogemus.
Tänu Marikale oskan küsida endale ümber soojakaitse, mis tõesti kaitseb keha mahajahtumise eest.
Saan ka medali ja joogipudeli.
Seejärel maratonialasse. Natuke sooja sööki, natuke jogurtit. Kuid tunnen, et ei tahagi seal seekord kauem olla. Tahan oma mehe ja laste juurde ja koju. Korraks vaatan massaži registreerimislehti ja mõtlen, et kui võtta veel vaba olev 16:20 aeg, siis võiks ju kodus ära käia ja kahe tunni pärast uuesti massaži tulla... Aga ma ei viitsi. Võib-olla järgmisel aastal (eelmisel aastal mõtlesin sama, kui mälu ei peta).
Ja niisugune see jooks oligi.
Kindlasti on palju asju, mida kirjutamise käigus unustasin. Härra Guthenberg marathon club särgis... Leili Teeväli ja Rein Pärn... Fantastiline noormees Pirita rannaparkla joogipunktis... Möödajooksul mind ära tundnud ja ergutavad töökaaslased... Kadri, kes olles ise ammu maratoni finišisse jõudnud šnelli tiigi juures energiat jagas... jne.jne. Oli suurepärane päev!
P.S. Kella kinnipanek tuli meelde maratonialas, kui kõht oli juba head-paremat täis pugitud...
http://connect.garmin.com/activity/372700179
See oli ju ammu teada, et kui just katastroofi ei juhtu, siis ma maratonile ikka lähen. Eelmisel õhtul lohutasin jälle emmet. Huvitav, kas kunagi tuleb aeg, mil tema ka usukuma hakkab, et ma olen täisealine ja varsti juba üle keskea naisterahvas, kellel omal ka natuke mõistust peas? :) No igatahes on ta alati mures, kui ma veidi pikemale jooksule lähen. Et ma enda põlvedele liiga ei teeks. Ja et ma enda südamele liiga ei teeks. Ja et ma üleüldse endale liiga ei teeks. Eks ma siis korrutasin järjest sama, mis alati, et ma ju tean, mida ma teen ja ega ma võidu jooksma ei lähe. Ja ma lähen ju selleks, et oleks tore. Ega ta vist ikka päris uskuma mind ei hakkagi, et jooksmine võib tore olla. Ja fun. :)
Hiljem veel mõtlesin, et olen ma ikka tuim tükk küll. Loen FB'st, kuidas kõik sätivad geele, jooksuplaane, riideid ja mida iganes veel... ja tõden endamisi, et tossud esiku ukse kõrval ja muud nagu pole tarviski... Ei olnud natukestki ärevust. Ja magasin hästi. Juba mitemid päevi kipitav kurk segab päevasel ajal küll söömist, kuid mitte magamist.
Hommikul äratus veidi enne poolt kaheksat. Natuke kaerahelbeputru soojaks, kuid söön vaid paar ampsu. Kurk kipitab ja pudru pole hea. Võtan siis vähemalt banaanist paar ampsu. Mees keelitab hiljem veel ukse peal, et "võta teine pool ka", aga no ei lähe lihtsalt. Seon käe kinni, jalale teada-kohale plaaster ja valmis ma olengi. Paiku kaheksa uksest välja ja minek.
Kesklinnas toimuks nagu mingi "veneaegne lastekoduüritus" käib minnes naerune mõte peast läbi. Iga tänava otsa pealt paistab üks kuni mitu inimest sinise kotikesega, kes kõik liiguvad ühes suunas. :) Aga eks ma isegi samasugune. Kosmose kino juures lendavad must mööda kolm Luike. Njah, hea, et mu tase on nagu on (olematu). Ei ole muret, et peaks soojendust tegema. :D
Pakihoius saan kokku õepojaga, kes esmakordselt selle tee jalge alla võtab (talle sõnu peale lugedes saan hetkeks aru oma emast - no nad ei ole ju lihtsalt kunagi piisavalt suured ja mõistlikud, need väikesed...) :D Anname kotid hoidu ning eelmise aasta halvale kogemusele tuginedes sätin endale ümber vana vihmakeebi. Ääääk... vale valik. Sest ilm on juba nii vara hommikul tõsiselt soe. Natuke veel jutustamist, leian üles oma jooksukaaslase ja siis oleme stardikoridoris ning sokutan vihmakeebi ära. Soe. Mõnus.
Maichl'ga on meil kokku lepitud ühine jooksuplaan. Esimene kilomeeter umbes seitse minutit ja siis edasi keskmiselt 6:40 nii kaua kuni jaksame. Kuna selle plaani järgi (lõpuni vastu pidades) peaks lõpuaeg olema kusagil 4:40 kandis (milleks ma tean, et ma sel aastal suuteline ei ole), siis käin viie tunni jänku Valdo juures veel ütlemas, et ku ma jalgu jään, siis võiks kõrvupidi kaasa sikutada. Sest mu suur-suur unistus päevaks on lõpetada taas alla viie tunni.
Siis ongi stardihetk. Savisaar õnneks kõnet ei pea. Ainult lehvitab oma tribüünilt nagu Inglise kuninganna. Ja sellest annab mööda vaadata. Või olgem ausad - ega ma tavaelus nii kõrgele ei vaatagi. :)
Esimesed meetrid jälle linta-lonta, siis juba vinta-vänta ja siis me jooksemegi. Jänkude õhupallid on kõik meist ees, kuid ega see meid ju sega - küll asi varsti korrigeeruma hakkab. Meil on oma plaan!
Ja plaan töötab täitsa hästi. Jookseme ja jutustame. Iga natukese aja tagant avaldab emb-kumb arvamust, et me ei ole päris nii tegijad, et lobisedes vastu peaks. Ja siis jutustame edasi. :) Kilomeetrid lähevad, ei mingeid probleeme, ei mingeid muresid. Näeme tuttavaid, jagame muljeid. Mingil hetkel hakkavad liidrid vastu tulema ja siis juba traditsiooniline kisa. Millegipärast märkan väga vähe tuttavaid. Kuid mõned siiski on. Ja kuivõrd rinnanumbritel on nimed, siis on kohe mõnus ka võõraid pool-tuttavateks teha ja nimepidi ergutada. :) Meriväljal on teeremondiga keerukoht ümber tehtud. Mõnes mõttes mõistlikum. Mõnes mõttes tahaks "seda mis alati". Aga no see on väike muutus. Juba olemegi tagasiteel. Mõnus on mõelda, et eelmisel aastal siinsamas ütles Karin, et tal on nii hea olla ja mina ei tihanud tunnistada, et mul on juba hiigla-raske. Täna on minul ka veel mõnus ja hea. Mis ei ole nii mõnus ja hea, on see, et viie-tunni jänku on ikka veel meie ees. Maratonis küll matemaatika ei kehti, kuid see ei ole ju viie tunni tempo! seda enam, et 4:45 tempojänku paistab ka vaid mõnisada meetrit eespoolt... Joogipunktides saame vahepeal 5:00 pundist ette, kuid jooksusirgel lähevad nad jälle mööda. Arutleme vaikselt, et näha, et ilus poiss jäneseks pandud, kamp kauneid noori naisi ümber kohe. :)
Ma ei mäletagi enam täpselt, kus me oleme, kui liidrid meist mööda lippavad. Ilmselt just Tornide väljakule jõudnud, sest kuidagi sealsete pöösastega meenub mulle Maichl'i naer "issake, ta riivas mind!". Mida me veel ei tea, on see, kas riivaja oli võitja või teise koha mees. :P
Nunne tänavale on ehitatud "sild". Kogu selle ehituse ümber tuure kogunud pahameele taustal ütleksin ma ainult, et sealt ülesaamine ei olnud tõusu-languse mõttes probleemiks. Kuid tahaks loota, et korraldajatel olid varuks kummimatid plaan B jaoks. Siis Ansipi maja, Tuukri tänav ja tee ääres on mees põnnidega. Hetkel veel on mul hoog sees - ainult lehvitan ja vahetame möödudes paar sõna. Senini on ju õnnestunud ka joogipunktid läbida "joostes". Siia vahele võiks ära mainida ka selle, et ühel hetkel saan ma aru küll, et lõpetan selle päeva mõningate hõõrdunud kohtadega, kuid kuna ilm on nii kuum nagu ta on ja isegi mere ääres ei ole sellist asja, mida võiks tuuleks nimetada (mõnes kohas õhk veidi liigub, kuid tuult ei ole), siis kallan igas joogipunktis endale ühe topsi lihtsalt pähe. Ja olen üleni märg.
Mere puiesteel avastame, et joogipunkti on nihutatud. See ei ole ka just parim otsus, aga minul just palju vahet ei ole. Vanalinn. Šnelli park. Snikersi tüdrukud. Hea, kui asjad on "nii nagu ikka". Kusagil Kaarli kiriku läheduses lippavad meist mööda viies koht ja Romka. Mõtlen hetkeks ketserlikult, et kui ma ka kätega nii vehiks - äkki liiguks ka kiiremini? .P
Vabaduse väljakul otseloomulikult hästi palju rahvast. Sibame mööda ja teisele ringile. Ja mina pean tunnistama, et mul on nüüd väga raske... Poolmaratoni starti ootavatest jooksjatest lippame veel koos mööda. Poolmaratoni aeg. 1:23. Viie tunni jänku endiselt meie ees... Teeme joogipausi. Ja siis lasen Maichl'i ees ära. Temal on jõudu samas tempos jätkata, minul ei ole. Sampo panga ees jään kümneks meetriks kõndima - et öelda mehele-lastele, et mul on väga raske. :S Siis jooksen edasi. Aeglaselt. Umbes samal ajal antakse avapauk poolmaratonile. Mõtlen väikese masendusega, et kas tõesti läheb samamoodi nagu eelmisel aastal... Samas üritan positiivse poole pealt näha, et eelmise aasta "ikaldusest" olen umbes kümmekond minutit ees. Kõige raskem on Russalka joogipunktist Pirita sillani. Just see hetk, kui kõik poolmaratoni jooksvad tuttavad mööda lähevad ja mu virelemist näevad. :P Esimest korda elus mõtlen, et "olgu taevas tänatud valimisreklaamide ja muidu reklaamide eest!". Sest ma sunnin end jooksma. Ühest reklaamist järgmiseni. Siis võin reklaamivahe kõndida ja järgmise reklaamini tuleb joosta. Otseselt ei oskagi öelda, mis mul viga on. Kopsud kisuvad krampi. Ropsida ei taha, kuid paar korda tekib mõte - äkki oleks lihtsam, kui näpud korraks kurku ajada? Igatahes Russalka juures võetud banaaniviil (organism vajab lisaks veel ju turgutust, eksole) oli täiesti üleliigne asi. Pool sellest läks prügikasti (vabandust), teine pool surus end kõhtu kuidagi ja ei sobitunud üldse seltskonda. :) Aga Merivälja poole liikudes õnnestub enda jooksma sundimine natuke paremini. Ilmselt seetõttu, et raske pole mitte peale kõndi jooksma hakta vaid kuna tõenäolilset on mu vererõhk taaskord maas (oleks pidanud hommikul oma vererõhu kohviportsu jooma äkki?) on kõige raskem jooksult kõnnile minemise hetk. Siis on tunne, et maailm muutub halliks. Ja nii ma siis jooksen. Vahel ikka natuke kõnnin ka, kuid rohkem jooksen. Tagasitee. Veel ainult kesklinna ja olengi kohal. Maichl on minu üüratuks üllatuseks umbes vaid kilomeetrikese eespool. Reet Linna jagab tee ääres käepatsusid. :) Mitte just väga positiivne üllatus tabab meid Pirita silla joogipunktis. Kell piiksub 34.kilomeetri täitumist ja sellel hetkel saab selgeks, et selles joogipunktis ei ole enam vett. Ilmselt ei ole enam ka spordijooki (kuna ma seda nagunii ei jooks, siis ei süvene, kuid lauad on täitsa tühjad). Ühest küljest masendav. Teisest küljest - nii veider kui see ka pole - peale seda ma jooksen. Saan sabast kinni ühel noormehel, kes viie tunni pundist kukkunud ja lohutame teineteist, et "Russalka juures peab vett olema, sest sinna ootavad nad kümne kilomeetri jooksjaid". Tunnen veest puudust, kuid suurem mure on mu selja taga olevate inimeste pärast. Mida nemad peale hakkavad? Ice power'i telgist mööda joostes lasen jalad kiirelt üle pritsida - veidikegi jahedust ja värskust (ehki üsna haisvat :P).
Kümne kilomeetri tagasipöörde kohast saame mööda umbes kümmekond minutit enne nende starti. Russalka joogipunktis kaotan oma jooksukaaslase. Ilmselt jääb ta maha (sest ees ei paista), kuid ei ole tunnet, et tahaks selja taha vahtima hakata. :)
Korra kõnnin veel - Ansipi majast Tuukri algusesse. Aga siis jooksen. Jõe ristis saan mehelt joogiabi jäätee näol ja see on suurepärane! Ning siis ma jooksen. Enesetunne on hea, jõudu nagu ka on. Tempo ikka aeglane, kuid mul on hea olla! 10km liider lendab mööda vastalt peale Tornide väljakule keeramist. Sillast üles-sillast alla. Snikersi neiu tunneb mind ära (ütlesin talle esimesel ringil, et järgmine kord võtan, palun hoida) ning ulatab šokolaadi. Pistan selle taskusse ja siis on lõppujõudmine juba vormistamise küsimus. Üllatavalt palju on mu ees inimesi, kes kõnnivad. Möödudes ergutan neid jooksma - sest tagant tuleb 10km mass ja nad ei taha sellele ette jääda! Uskugu inimest, kes oma kogemuste põhjal teab, mida räägib! :)
Kirikust mööda, siis lippab mu'st mööda üks pisikestest Antsonitest. Ma vist ei ole öelnud, et olen kord küünlavalgel nende kolme omaloodud laulu kuulates peaaegu armunud. Mitte poistesse - selleks olen liiga vana. Kuid olustikku ja sellesse imelisse loomingusse, mida nad teevad. Ja iga kord neid nähes tuleb see meelde. Nii seegi kord - hõikan tagantjärgi ergutusi ja tunnen, kuidas endalgi suunurgad kõrgemale tõusevad. Mul on ainult natuke veel jäänud. Mäest alla ja olen kohal. Ja jalad hakkavad kiiremini lippama.
Jah, mu unistus ei täitu. Lõppaeg on 5:07:19 (netos 5:06 millegagi), kuid ma olen fantastiliselt õnnelik ja rahul oma jooksuga. Täna olin ma selliseks ajaks suuteline ja see oli järjekordselt imetore kogemus.
Tänu Marikale oskan küsida endale ümber soojakaitse, mis tõesti kaitseb keha mahajahtumise eest.
Saan ka medali ja joogipudeli.
Seejärel maratonialasse. Natuke sooja sööki, natuke jogurtit. Kuid tunnen, et ei tahagi seal seekord kauem olla. Tahan oma mehe ja laste juurde ja koju. Korraks vaatan massaži registreerimislehti ja mõtlen, et kui võtta veel vaba olev 16:20 aeg, siis võiks ju kodus ära käia ja kahe tunni pärast uuesti massaži tulla... Aga ma ei viitsi. Võib-olla järgmisel aastal (eelmisel aastal mõtlesin sama, kui mälu ei peta).
Ja niisugune see jooks oligi.
Kindlasti on palju asju, mida kirjutamise käigus unustasin. Härra Guthenberg marathon club särgis... Leili Teeväli ja Rein Pärn... Fantastiline noormees Pirita rannaparkla joogipunktis... Möödajooksul mind ära tundnud ja ergutavad töökaaslased... Kadri, kes olles ise ammu maratoni finišisse jõudnud šnelli tiigi juures energiat jagas... jne.jne. Oli suurepärane päev!
P.S. Kella kinnipanek tuli meelde maratonialas, kui kõht oli juba head-paremat täis pugitud...
http://connect.garmin.com/activity/372700179
Subscribe to:
Posts (Atom)