Algne plaan: õhtul vara magama, hommikul kohe peale tirtsu söömist mina jooksma ja mees lastega toimetama. Tegelikkus: magama hilja nagu ikka või veel natuke hiljemgi, ärgata oli jube raske ning jooksma läksin ma siis, kui tirts esimest tudu tegema läks. Ning ukse juures oli veel tunne, et keeran tagasi, sest olin unustanud ühe mehe toimetuse...
Ilm oli nagu üks Eesti kohta parimaid suviseid ilmu ikka. Aga ma olin tubli ja tegin plaani teoks (või peaaegu teoks, sest tagasi keerasin mingi umbes pool kilomeetrit enne ametlikku tagasikeeramise kohta. Vabanduseks on öelda vaid seda, et ma arvasin, et olen lõpule lähemal...). Jooksu ajal mõtlesin, mida kõike ma siia kirjutan. Aga praegu ei mäleta suurt enam midagi. Panen siis niipalju, kui veel meeles on:
Kesklinnas ühel ristmikul tegin vale valiku ning jäin jooksma päikesepoolsele küljele. Oi kui vaevaline see oli. Täpselt niikaua, kui teisel pool teed varjuline jooksurada lõppes. Rannapromenaadil ei olnud ühtegi varjulist kohta näha ning päikese käes jooksmine oli kohe palju kergem. Umbes kuues kilomeeter - korraks hakkas endast jube hale, sest mööda jooksis noormees "maraton kolm tundi ja seitse minutit tempos". Ja mul oli veel niii palju minna (jätan mainimata mõtte, et issand, maratoni joostes on siis veel terve teine ring kah ees ).
Pirita ja Merivälja vahel - õppisin viisakust. Randaminejaid oli palju ning ilmnes, et kui inimesed soojal suvepäeval kitsal metsarajal ranna poole suunduvad, siis nad ei arvesta eriti sellega, et emmas-kummas suunas mõni hull (antud juhul siis mina) kiiremas tempos (joostes) liikuda võiks. Nii ma siis piiksatasin päris mitmeid kordi, et kas võiks mööda saada palun? Ja siis tegin armsa näo ja ütlesin viisakalt aitäh. Peaaegu ümberkeeramise juures - üks neiu pargib autot kitsas kohas. Hüüdsin talle, et umbes 25 senti võib veel tagurdada. No kuidagi palju lõbusamaks muudavad sellised pisiasjad jooksmise.
Peale ümberkeeramist - lähen jooksma randa, märjale ja tugevale liivaosale. Inimesi on palju, kuid veidi trajektoori plannerides pääseb kõigist torniehitajatest ning valvajatest ohutult mööda. Kõrvaklappidest tuleb laul jõuluvanast ja päkapikkudest. Kaks korda peatun ka, et end mereveega niisutada. Rannast väljasaamine keerab korraks pulsi üles ning tempo alla - paarsada meetrit pehmet liiva ei ole tõesti minu ala... Tagasi mereäärsel promenaadil - väsimus hakkab peale kippuma. Aga tempo on kuidagi mõnus ja jalapärane. Ilmneb, et laul "sometimes I wish I were an angel..." on täpselt sobiva tempoga jooksu ajal kuulamiseks. Vastu tuleb vanadest aegadest tuttav vanaonu, kes samuti jookseb. Soovime teineteisele jõudu. Minul on seda ilmselgelt rohkem tarvis.
Kesklinn - järjest on kilomeetri ajad üsna all. Kõigepealt tegin Statoilis "veevarustuspeatuse", siis jäin mitmele ristmikule väga halvasti punase tule taha. Fooride piirkonnas joostes ei saa küll tempot jälgida.
Šnelli tiigi juures - tunne, et olen juba peaaegu kodus. Ainult veel Tõnismäe tõus ja siis allamäge kodu poole.Kuna võtit kaasas ei olnud, tuleb teeb mees mulle ukse lahti. Trepist üles lähen tema järel, sest kuidagi kõrgel on see teine korrus. Olen rahul tänase jooksuga - tempo, pulss, enesetunne... Kõik oli asjaolusid arvestades täitsa kobe. Täna siis 2:26:00 ja 22,5km connect.garmin.com/activity/39011075 Nii pikalt lähinädalatel ilmselt plaani enam joosta ei ole. Aga ju paistab, mis tegelikult saab. Ning homme ma tõenäoliselt ei jookse.
No comments:
Post a Comment