Kaks päeva olen plaaninud õhtul peale laste magamapanekut jooksma minna ning ikka on midagi ette tulnud (või tulla lastud). Eile näiteks lõpetasime poole öö ajal akende pesemist. Ühel pool maja on teeremont, teisel pool uue maja ehitus (millega seoses maja väriseb vahepeal nagu maavärin oleks ) ja nii need ettenägematud toimetused tekivad.
Täna siis proovisin usin olla ja läksin kohe hommikul välja. Charmanderi eilse jooksu kirjelduse järgi oli mul uhke mõte teha ka kiirem jooksutiir. Hoida keskmine kiirus kuus minutit kilomeetrile ning eelistatult alla selle. No keskmiselt hoidsin (kuigi teine kilomeeter oli aeglasem) ja pulss ei olnud ka katastroofiline. Aga kui peale esimest kilomeetrit aega vaatasin, siis tuli naer peale. Charmander palju kiirema tempoga üritas elu eest aeglasemalt joosta, mina pingutasin nii, et pihik lõhki, et sedagi tempot hoida. Kuid igale oma. Praegu on selline kiirus ikka vist mu kuni 10km võistlustempo. Pikemat maad ja trenni pole mõtet putkestada niimoodi. Seega siis järgmistel kordadel jällegi aeglasemalt plaanis.Täna 5,45km ja aeg 32:09 connect.garmin.com/activity/36244982
Mäletan oma esimest poolmaratoni küll. Tunne oli jube hea, kui lõppu jõudsin, aga kuna mõnel viimasel kilomeetril oli põlv tunda andnud ja üks tark viskas pikali maha peale jooksu, siis veerand tundi hiljem jalg enam ei paindunud Aga kokkuvõttes oli ikkagi selline tunne ning järgmisel korral ei jäänud enam sandiks ka.
Üldse on minu puhul igal 10 kilomeetrist pikemal distantsil hetk, millal ma ennast maa põhja kirun, et rajal olen, aga teen seda ikka jälle just selle tunde pärast finišis. Ma sain hakkama!
Ja maratonile lähen (loodetavasti) millalgi kunagi ka mitte aega saavutama või tempot tegema, vaid eesmärgiga jõuda lõppu ning suuta vähemalt valdav enamus distantsist jooksusammul liigelda.
No comments:
Post a Comment