Tervisel pole väga viga. Põlv on ikka veel tiba valus ja jalad õrnalt kanged (nagu oleks üle vääääga pikka aja tugeva jõutrenni teinud ), aga tirts tegi öösel tissirallit, nii et ega kondid kangeks jääda ei jõudnudki. :) Riietuse koha pealt ma ju valmistusin hoolega. Rinnahoidjal oli teada, mis kohta hõõruma hakkab, sinna panin juba ennetavalt plaastri. Särgi (või vesti? ei saanudki täpselt aru) õmbluse ots nühkis ka veidi viimastel kilomeetritel. Väga vastik tunne oli, aga punaseks ei läinud. Ühe varba kohta arvasin enne tossu äravõtmist, et vist on katki hõõrunud. Aga ei ole. Lihtsalt varbakont valutab. Nii, et jah - kokkuvõtvalt on samuti olnud halvemaid päevi ja enesetundeid.
Kui mul viitsimisest sõltuks, küll siis silkaks kah kiiremini, aga nagu vana muinasjutt ütleb kaudselt: "Küll sööks suu ja saadaks vatsa, kuid ei jalad kanda jaksa." Nii kiirelt ei hakka ma kunagi liikuma, et alla nelja tunni jõuda.
Tegelikult ma vaatasin - teisel ringil, peaaegu ümberkeeramise koha lähedal, tuli mulle vastu jalutades väga sportliku välimusega neiu. Number rinnalt ära võetud ja jalutas tagasi. Siis mõtlesin, et kas tõesti kehvema tulemuse saavutamine on nii jama, et pigem jäetakse asi katki? Sest sealt oli ju ainult tagasi minna. Jah - pikk tee. Jah - piinarikas osa. Aga ta ju nagunii jalutas tagasi... Minust oleks ta iga kell varem kohale jõudnud...
Igatahes, ükskõik, mis tunded ja mõtted rajal peast läbi käivad (või muudest kehaosadest ), lõppu jõudmine on seda väärt.
Nonii, ma hakkan nüüd siis netist otsima, et kust Ringvaate kordusi näha saaks. :D Suusatamisega on mul kehvad lood. Mul pole kohe seda tasakaalu soolikat.
Mees arvas, et äkki võtaks triatloni sihikule. See eeldaks muidugi seda, et ma peaksin ujuma õppima.
Eks ma vaatan, kui küsima hakatakse, mida sünnipäevaks kinkida, siis tuleb otsustada, kas avan uute jooksupükste fondi või hoopis ujumiskursuste oma.
No comments:
Post a Comment