Maraton!!!

Ma tegin selle ära!!!!
Nii hea on teistelt küsida pikki jutte maratoni kohta. Endal on praegu juhe natuke koos, et mis ja kuidas tegelikult toimus. :)
Starti jõudsime suht viimasel minutil. Mees käis kodust veel mahaunustatud pulsikella toomas - mina niikaua hoidsin parkimiskohta ja keksisin (üritades jätta muljet, et teen soojendust) Rahvusraamatukogu ees. Ning siis kui olime pakihoidu asjad ära andnud, selgus, et järgitoodud pulsikell on jäänud raamatukogu ette autosse. Mees kimas seda ära tooma ja mina turtsusin endamisi. Isegi väike põiekas tekkis suurest kurjustamisest. Aga starti jõudsime siiski isegi paar minutit varem.
Tuvastasime viie tunni "jänese" asukoha ning mees vahetas paar sõna tuttavatega.

Start. Esimesed mõnikümmend meetrit kõndi ja siis juba läks lahedamaks. Pulss veidi kõrgem kui plaanitud, kuid selle ajasin stardiärevuse süüks. Hobujaama ees jõuab siiski kohale, et ka tempo on jupike kõrgem, kui plaanitud. Alustame vaikset "pidurdamist". Tunne on hea, ilm ilus. Mingil hetkel Narva maanteel ütleb abikaasa, et vaataksin, kes selja tagant tuleb. Avasin vaatamata ära, et "jänes". Mees käskis vaadata, mis jänes. Oli jah veidi vale loom - Atonen, kelle eeldatav lõpuaeg 4:30. Natuke ajasime niisama juttu ning vaikselt-vaikselt hakkasid nad meil eest nihkuma. Me isegi ei läinud mehega tülli jooksutempo koha pealt vahetasime infot pulsi ja tempo kohta ning kompromissid sündisid üsna kergelt.
Umbes Pirita-Merivälja piiril silkas meile vastu esimene keenlane. Üsna pea tema järgi ülejäänud neli ning varsti ka Loskutov. Suurest kaasaelamisest teeb pulss väikese jõnksu veidi ülespoole. Näeme jooksmas mehe tuttavat, kes samuti oma abikaasaga koos jookseb. Muidu kiire mees - ütleb, et raske on sellises tempos joosta. Küsisin, et kas tal oleks lohutav kuulda, et naistel on kah rakse sellises tempos ;). Jooksma jäävad nad umbes sadakond meetrit meie ette. Juba stardist alates olen pilku peal hoidnud ühel roosade varrukatega pluusis neiul. Mul on harjumus hoida jooksudel endal "siht" silme ees. Vahepeal on neiu kaugemal, muuli juures ümberpööramiskohal ei olegi ta niii pikalt ees.Tagasiteel kesklinna õpetab mees mulle tuules jooksmist. Mulle ei meeldi teiste selja taga joosta, kuid üldise rahu huvides proovin Seda enam, et tuul on puhanguti täitsa arvestatav.
Vanalinna sisenemine ajab korraks pulsi kõrgeks, kuid juba tornide väljakule jõuan tavapärase 152-155 pulsiga. Ongi esimene ring peaaegu läbi. Tunnen Tõnismäele tõustes, et samm on kerge ja olemine hea. Ütlen mehele, et prooviksin samas tempos jätkata - tema on nõus, seega läheme lahku. Pealegi ta lubas mulle, et kui ma lõpus kustun ja ta mind taas kinni püüab, siis ta ei riidle ega naera. ;)
Vaatan kella - keenlased peaksid hakkama tulema. Aga neid ei ole veel. Ma olin kindel, et nad teevad meile ringiga pähe, kuid seda siiski ei juhtunud. See on nagu väike töövõit! Inimesi on kesklinnas kaasa elamas palju ning enesetunne hea. Finišikoridorist möödudes tehakse seda just vabaks. Ütlen naerdes poisile, et pole vaja kiirutsada, mul teine ring veel. Tema arvates on ka naljakas. Poolmaratoni joogipunkt on maha jäetud - ilmselt on kõik vaatamas keenlaste finišit, mis kohe-kohe tulema peaks (mõnisada meetrit eemal olevat juba nähtud esimest vilkuritega politsei mootorratast, kuulen valjuhääldist). Joogipunktis oleme vaid mina ja G.Adolfi gümnaasiumi direktor H.Agur. Võtan tema eeskujul soolaleiba. Tont võtaks, soola saab liiga palju. Kraban veel teisegi joogitopsi. Olen saavutanud ühe eesmärgi, mida vaikselt unistasin-lootsin - ma olen läbinud poolmaratoni ilma vahepeal käima hakkamata.
Esimene kilomeeter ilma meheta on jupike kiirem senisest keskmisest. Naeran endamisi, et olen nagu vasikas. Nii kui peremehe valvsa pilgu alt aedikust välja pääseb, nii ei tea, kuhu ära tormata. Taas Russalkani jõudes teen otsuse käia vetsus. Palju hullemaks häda läinud ei ole kui algusnärvilisuses tekkides, kuid natuke hakkab tundmatust spordijoogist ka seedimine keerama ja seega saab tehtud. Seda enam, et olen jõudnud järgi vahepeal päris kaugele ette jooksnud tuttavate abielupaarile. Veel mõned kilomeetrid on elu lausa lust ja lillepidu. Muie tuleb näole - päike tuli välja ja ilmselt on suht harv nähtus, et Eestimaa pilvises sügises ilmuv päike inimese torisema paneb. Väga palav siiski ei ole. Elu on ilus. Vasaku jala pahkluu (see, mille ära nikastasin) annab end kohati õrnalt tunda, kuid see pole peaaegu märkimisväärne). Memoriaali juures tuleb vastu Harles. Alles nädalake tagasi teatas ta et "võtab kergelt" - no ilmselt võtab jah. :D
Kuni paarkümmend meetrit enne 27km lõppu on loetud sammude jooksul selline tunne, et parem jalg läheb alt ära. Põlv muutus meeletult valusaks ning enam ei paindunud. Esimesed paarsada meetrit ei tule mingit muud mõtet pähe, kui et minu "maraton" algas varem, kui tavaliselt öeldakse. Siis meenub esimese ringi poole peal taskusse pistetud energiat andvad müslibatoonid (harakas nagu ma olen - siis ei tahtnud, aga kuna arvasin, et hiljem äkki pole, pistsin taskusse). Söön terve batooni ära. Ei tea, kas sellest või millestki muust, kuid kui hull 28'sas kilomeeter lõppeb, on jalg veidi parem. Endiselt veidi valus ja tuim, kuid jälle paindub veidi ning ma saan endaga hakkama. Tempo siiski märgatavalt aeglasem. Ühel hetkel tuleb mulle vastu keegi, kelle kahtlustan olevat spetsialisti. Aga millegipärast jätan küsimata. Põrnitsen ainult halle tosse. Üsna varsti möödub minust neiu, kes algul meie ees ja vahepeal minu taga jooksis. Soovib jõudu ja avaldab arvamust, et ma jõuan lõppu küll.
Ja siis äkki tunnen, et olen väsinud. Teen iseendaga kokkuleppe, et jooksen Pirita sillal oleva joogipunktini ja siis kõnnin. Teengi nii. Kõnnin vaid natuke ja siis jälle jooksen, kuid järjest rohkem ja pikemaid kõndimishetki hakkab tulema. Masendav on vaadata kilomeetri aegu. Kogu jooksu keskmine on siiski veel kontrolli all ja täitsa meeldiv. Teen iseendaga leppe, et proovin kümne kilomeetri keerukohast mööda saada ja siis vaatan, mis kell on. Umbes samas tempos minuga jookseb-kõnnib veel mitu meest. Neist on palju abi. Üks ergutab mind iga kord, kui ma tema kõndimishetkel temast mööda jooksen ning kui mina kõnnin ja tema joostes möödub, üteb ta taas rõõmsalt: "Jõuad-jõuad. Mina ju ka jälle jõuan." Mingil hetkel hakkab tekkima tunne, et mul on õhkõrn võimalus jõuda lõppu alla viie tunni ning pääsedes kümne kilomeetri jooksjate summast. Kergemaks sellest ei lähe kuid natuke enesekindlust annab küll. Nagu mantra on viimaste kilomeetrite ajal mul kõrvus kumisemas poja paljuvaadatud "Autode" multikast Pikse lause "Ma teen selle ära!". Toompuiestee - algab neljakümne teine kilomeeter. Ees jooksusamme tegev Võru poiss, kellega pikalt juba koos oleme liikunud heidab aeg-ajalt pilgu selja taha, kas ma ikka jooksen. Ma jooksen. Olen otsustanud, et nüüd ma enam käima ei jää. Või noh, mis jooks see on. Kiiremad mehed kõnnivad ka kärmemalt, kuid ma immiteerin jooksuliigutust ja ma liigun. Ning ma tean, et ma jõuan lõppu. Kuid see on pikim kilomeeter mu elus. Ühel hetkel taban end mõttelt, et pole kindel, et ma rohkem maratone enam joosta tahan. Kohe seejärel meenub esimene sünnitus, mil arvasin natuke enne lõppu sama lapsesaamise kohta. :) Keeran lõpusirgele. Naeratus tikub näole. Otsustan finišiprotokollist vaadata, kes see poiss oli, kellest oli palju abi. Nagu mitmest teisestki.
Tunnen, et mitte üks kraad kiiremat jooksu enam ei tule. Ja umbes viiskümend meetrit enne lõppu jookseb minust ergul sammul mööda keegi noormees. Esimene mõte - lähen järgi! Enne kui see lõpuni mõeldud tuleb järgmine - ära ole loll, sa ei jaksa. Jalad ju ei teinud katsetki mõtte peale.... Ja ometigi, kui noormees on mingi viis-kuus meetrit ettepoole jõudnud, hakkavad jalad omatahtsi liikuma ning ma lidun talle järgi nii nagu torust tuleb. Tema ühmatab mind enda kõrval märgates - osalt nagu hämmeldunult, osalt rõõmsalt, ning... kiirendab ka. Niimoodi - kahekesi kõrvuti spurtides me üle finišijoone ka astume.
Esimesena tuleb neiu, kellelt saan medali. Siis astub juurde Võru noormees ja tänab. Ma olevat teda innustanud. Sama minu poolt - tõesti oli palju abi. Nüüd tuleb meelde ka kell kinni panna. Aega on kulunud 4 tundi ja 50 minutit. connect.garmin.com/activity/48653462
Saan oma suure veepudeli ka kätte ning kui olen parasjagu Vabaduse väljakule tagasi jõudnud ja tegelen dilemmaga, et kiibi ära andmiseks tuleb trepist alla minna, finišeerib 10 kilomeetri võitja. Viie tunni "jänkut", kes lõpetab viis minutit peale mind, ma ei näe. Olen enda üle uhke. Meest pole veel leidnud, seega telefoni mul pole ja uhkeldada pole ka kellegi ees. Käin lihtsalt ringi - suur veepudel kaenlas ja totakas muhelus näol.

Mina jooksin maratoni!!!

Nüüd olen juba tükk aega kodus olnud. Vanaema, kes lapsi vaatas, on Saaremaa poole teele saadetud ning köögis on ootamas meie pulmatordi väike versioon hapukoore-šokolaaditordist. Mees tõi, ta on nii kallis. Pisipiigal on kah esmane suur tissikontroll tehtud. Ta võttis viimast. Kirjavigu ma kontrollima ei hakka, lähen torti sööma ja hakkan uudiseid vaatama (äkki näidatakse sügisjooksu ). :D

Nüüd ma juba mõtlen, et polnudki nii hull. Sünnitamisest läks rohkem aega mööda, enne kui nii arvama hakkasin. :D