Kõigepealt oli plaanis trepijooksusarja järgmine osavõistlus. Seekord siis Radisson SAS hotelli tuletõrjetreppidel 26 korrust. Alustuseks jõudsin umbes kolmveerand seitsme ajal Radissoni konverentsikeskusesse ja avastasin, et enamus jooksjaid (üks tuli veel hiljem) olid juba kohal. Mis tähendas ka seda, et kuna eelregistreerimist ei olnud ja niisama jutud palju ei maksa, siis ma eestotsast startida ei saanud. Arvutasin veidi sõrmede peal ja leidsin, et 19:18 pakutav stardiaeg sobib ka: umbes viis minutit üles, teist samapalju alla ja kümme minutit ujulasse... Naiivitar, eksole. :D
Start veidi viibis ja kasuks see ei tulnud, sest juba alt ülesse vaadates tundusid trepid hirmus kõrged.
Lõpuks siis start. Kuna ma pidin trenni edasi minema, siis teadsin juba ette, et võtan rahulikult (pealegi lubati iga vanusegrupi viimasele lohutusauhinda). Ja trepid aitasid kaasa plaani tõeks saamisele. Umbes kaheksa korrust liikusin jooksusammul. Siis kolmeteistkümnenda korruseni liikusin veel kaks astet haaval ja siis mõtlesin, et ujumises läheb mul jalgu tarvis ning liikusin edasi tips-taps üks aste haaval. Kopsud kähisesid sellest hoolimata üsna mehiselt ja õhku kippus kah puudu jääma. Üheksateistkümnendal korrusel jõudis mulle järgi minut hiljem startinud viimane paar: mu õepoeg koos meeste võitjaga. Võitja oli just õepojast möödunud ning see ütles, et raskeks läheb. Hiljem selgus, et viimased korrused ta murdsidki (kuigi piltide pealt paistab ta siiski väga kõbus). Minu lõpuaeg oli 4:06. Pulss tegelikult anaeroobsesse tsooni ei jõudnudki, mis on üllatav. Paar hetke lõpus trepiastmele potsatades tõmbas ikka pildi halliks ka (no ma viimase trepivahe moepärast veidi kiirendasin uuesti). Igatahes - treppe tuleks harjutada, et tubli olla. Aga ega mul ju erilist saavutusvajadust ei ole, nii et sobis hästi. Ja meeleolu oli hea ning seltskond lahe. Kas see polegi peamine?
Peab manima, et viimase koha eriauhinda ma ei saanudki. Üks neiu suutis esimesel trepimademel juba pahasti komistada ja tema jõudis ajaliselt veidi peale mind üles. Pean korrigeerima ka oma arvamust, et mul kunagi loosis ei vea. Veab küll - minu nimi tõmmati esimesele loosiauhinnale välja. Lihtsalt kuna mind kohal ei olnud, siis loositi see uuesti. Järelikult - mul on loosiõnne küll - ma lihtsalt ei viibi oma loosiõnnega samas kohas. :P
Miks mind seal siis polnud? Sest kuna aeg liikus kiirelt, krabasin ma oma asjad ja hakkasin kohe ujula poole sibama. Mõned kiiremad liigutused ja ma olin täiesti õigeks ajaks basseini ääres, et soojendust teha. Liilian ei pidanud mind väga mõistlikuks, kuuldes, kust ma trenni tulen, aga väga ei noominud ka.
Soojenduseks 400m. 4*50m krooli, pool basseinipikkust krooli jalgu ja lõpuni krool ning uuesti sama.
Seejärel 2*300m IV tsoonis. Vahepeale puhkamiseks 50m seliti.
Siis 3*100m krooli jalgu lauaga. 75m III tsoon ning 25m kiirenevat.
Ja lõpetuseks taas 300m IV tsoonis.
100m suplust ja välja.
Võib olla pole ma mõistlik ja kindlasti ei ole ma tulemustele orienteeritud, aga ise olen eilse õhtuga väga rahul. :) Seda enam, et kodutehtud šokolaaditordi tükike turgutas mõnusalt.
Täna hommikul viisin piiga lasteaeda ja tegin väikese jooksutiiru. Kella unustasin muidugi maha ja seetõttu jäi tegemata planeeritud pulsijooks. Aga võib olla oligi mõistlikum täna selline vaikne ja rahuliku pulsiga tiksumine. Vanade jooksude andmeid uurides oli tänase ringi pikkus nats üle kuue kilomeetri ja umbes kolmveerand tundi.
No comments:
Post a Comment