19.jaanuar - Ei olnud minu päev

Neljapäev on ÜKE päev.
Kuna Liilian on taliujumise võistlustel, siis oli treeneriks Ralf ja aeg taas kell kuus. Mis tähendas päris kiiret lasteaiast tulekut. Oma piirituks imestuseks avastasin, et Pirita tee oli ummikuvaba, samuti oli täiesti probleemivabalt läbitav Viru ring ning Vabaduse väljak. Kosmose juures oli ainus tõsisem ummik (tavalise kaose asemel) ja seal see siis juhtuski...: Nimelt tahtis buss ühissõiduki reast välja tulla, et teisest bussist mööduda. Vaatasin kella, mõtlesin, et ok, mul ei ole veel üldsegi kiire ja jäin teiste autode edasisõites seisma, et buss vahele lasta. Ta tuligi... Aga siis avastas, et autorida ka seisab ja tal eesolnud Harjumaaliinide buss hakkas ikkagi liikuma. Bussijuht otsustas ühistranspordi ritta tagasi pöörduda ning seda tehes äestas oma tagumise nurgaga meie auto parema esitiiva ära. Ma olin... tumm. Tagantjärgi saan aru küll, et bussijuht isegi ei tundnud seda... Aga ma ei osanud nede mõne sekundi jooksul mitte midagi teha. Teine auto oli taga - tagurdada ei saanud, vasakul küljel olid autod kõrvalreas - sinna keerata poleks saanud (lisaks oleks siis võinud ju poritiivale lisaks veel ka meie ratas puru minna...). Isegi signaali ei osanud ma lasta - sest mu aju keeldus uskumast, et asi tegelikkuses toimubki. Tagumise bussi juht vaatas veel möödudes pika pilguga meie autot, see buss läks oma teed. Ja mina ei osanud kah miskit muud teha, kui jõnksatasin vaikselt edasi, kontrollimaks, kas auto ikka liigb ning veeresin vaikselt koju... Tänahommikuse mitmetunnise asjaajamise tipphetk oli see, kui bussijuht minult küsis, et "mis pagana pärast te üldse mind vahele lasite. Miks te edasi ei sõitnud". Oleks ma vaid osanud vastata. Eile asju krahmates ja siis juba natuke hiljaksjäänuna jalgsi spordihalli suunas liigeldes mõtlesin ise korduvalt ja korduvalt sedasama - oleksin ma ometi edasi sõitnud lihtsalt....

Aga jah - kokkuvõtte ma väga hiljaks ei jäänudki. Kuna oli ka suuremaid hilinejaid, siis paistis nagu oleksin peaaegu õigel ajal jõudnud. :)
Natuke soojendusjooksu, venitused, jooksuharjutused ja siis 3*1000m neljandas tsoonis. Siin on natuke arusaamatu koht minu jaoks, sest Liiliani arvutuste põhjal on mu neljas tsoon vahemikus 162-176 lööki. Anaeroobse piir on 172 lööki... Ja Ralf ütles, et jooks peakski olema anaeroobse piiril umbes (pluss-miinus paar lööki). Nii et ega ma tegelikult päris kindel ei ole, et ma täiesti õigesti jooksin... Ülesanne oli joosta pulssi jälgides, nii et viimane kilomeeter ei oleks üle viie sekundi aeglasem esimesest. Vahele üks ring pulsirahustus-kõndi. Esimene kilomeeter: aeg 4:54 ja pulss oli ilus. Keskmine 166, maksimaalne 174. Jälgisin hoolega ja aeglustasin tempot, kui tõusma hakkas. Teine kilomeeter: aeg 4:58. Keskmine pulss 171, maksimaalne 181. Ei oskagi öelda, millal see maksimaalne number eest läbi käis, vaatasin ikka enam-vähem, et numbrid oleksid õiges suurusjärgus. Kolmas kilomeeter: aeg 4:52. Keskmine 175, maksimaalne 181. Kaks viimast staadioniringi mõjusid pulsile hävituslikult. Ennem oli enam-vähem, aga siis istus suht kogu aeg maksimumi piiril. Kuid tempot lõpuni hoida ei olnud eriliselt suur pingutus. Päris rahul.
Siis staatilised harjutused. Rasked olid. :D ja lõppu veel jahutusjooks ning venitused.