25.jaanuar

Eilne jooks....
Alustame jälle ilmateatega. Kuigi üleeile oli lumesadu vaid tajutav, oli ööga siiski paras ports maha sadanud. Lisaks tõusis tuul ning paras pehme lumepudru kattis kõnniteid. Tuule kohta peaks mainima, et peaaegu igas suunas joostes puhu see peaaegu otse vastu. Väga veider jooks. Pulss tõusis suht kiirelt kõrgele, kuid enesetunne oli sellest hoolimata parem kui väga pika aja jooksul. Jalalabad kippusid esialgu veidi krampi minema, aga isegi see ei seganud väga. Tunne oli mõnus ja see ju loeb. Esimesel kilomeetril tundus, et vägev minek on! No ma ikka panin täiega. Ja siis näitas kilomeetri ajaks seitse minutit. :D No vabanduseks võiks tuua kaks umbes kümnesekundilist viivitust - korra mutikese, ja siis koeraga onu selja taga (mõlemad suutsid mulle ette jääda jube kitsas kohas, kus ümbertmineku võimalus kah puudus), aga ega see 6:40 tempo nüüd eriti rohkem uhkeldamistväärt pole. Aga numbritest hoolimata oli mõnus jooksuke. Ma otse veel ei nautinud seda (tunne, mida ma igatsen - joosta ja mõnuleda), kuid see oli juba päris lähedal. Huvitav, kas jala krambitamist võib põhjustada see, et mu veri on veidi korrast ära?
Aga kokku siis viis kilomeetrit üliaeglast jooksusammul kulgemist. connect.garmin.com/activity/65062069

23.jaanuar

Täna väike jooks.
Ilm oli ideaalne - miinus neli kraadi, täielik tuulevaikus, vaevutajutav lumesadu. Esmaspäevane libedus täielikult kadunud. Nojah, õrn lumesodi kattis teid, aga see ikkagi rohkem minu probleem, et pehmel pinnasel jooksmist ei kannata. Iseennast ajab ka ühtaegu naerma ja tigetsema, aga no jalalabad ja pahkluud muutuvad täiesti väsinult valusaks pehmel. Paremini seda kirjeldada ei oska. Esialgu oli plaan teha vana tuttav viie-poolene ring mööda Filtri teed ja Järvevana, kuid Järvevanani jõudes hakkas oma tervisest hale... Autode ja lumevalli vahel oli ikka kaugelt liiga vähe ruumi. Keerasin siis otsa ringi ja sibasin tuldud teed tagasi. Nibin-nabin sain isegi viis kilomeetrit täis. connect.garmin.com/activity/64801224

22.jaanuar

Täna jälle ujumistrenn.
Treener on minust heal arvamusel ning seega ujusin (või sain ülesande ujuda) 50-meetriseid otsi. Algul suplus soojenduseks, siis sain mingi "puntsu" jalgevahele ning harjutasin kätetööd ja hingamist. Siis ainult jalad ja hingamine ning lõpuks jalad-käed koos krooli. Ja veel väike suplus enne väljatulekut.
Tähelepanekud: Puntsu jalgevahel oli väga kerge ja kiire ujuda. Jalgadega olen aeglasem. Lõpuks sain reaalselt pihta, mida treener mõtleb, kui ütleb, et siputan jalgadega. Pärast proovisin siputamise asemel jalgu rahulikult liigutada ja pigem isegi mitte liigutada vs. siputamine. Täitsa lahe oli.
Hingamisega on kehvasti. Kui hakkan väsima, siis hingan sisse küll, kuid see õhk ei jõua kopsu nagu tarvis. Pahistan mulle, nagu allveelaev, kuid õhku, mida tarvis, pole. Treener ütleb selle kohta, et ma pean oma "ventileerimist" harjutama. Praegu veel ei ole ma aru saanud, kuidas see toimima peaks, aga ehk on vigadest arusaamine algus sellel teel, et kunagi ka õigesti teha. Olen väsinud, kuid jube rahul tänase trenniga. Ootan juba järgmist.

19.jaanuar

Juba ammu oli meil teisipäevaks lapsehoidja planeeritud, et mehega üks ühine üritus teha. Üritus jäi aga ära ning kasutasin hoidjat hoopis jooksma minekuks. Peale esmaspäevast jäärada ei tihanud enam välitingimustes sõrkima minna. Võtsin hoopis jalad selga ning sibasin kiirkõnnil spordihalli. 40min jooksu ning veidi venitamist ja siis tagurpidi koju tagasi ka. Hüppasin ka toidupoest läbi ja seega sain täidetud seljakoti näol ka väikese lisaraskuse kõndimiseks.

Täna oli siis ametlik jooksutrenn Margus Pirksaare juhendamisel. Oli mõnusalt väsitav ja tegin palju vigu, kuid kokkuvõttes oli hästi vahva jällegi. Mul oli isegi meeles pulsikell kaasa võtta (eile tassisin vöö kaasa, kuid kella jätsin koju) ning sain silma peal hoida, kuidas "mootor" tiksus.

17.jaanuar

Viisin poja lasteaeda ning tegin tillukese hommikujooksu Pirital.
Jubejubejube!Nii rasket jooksu pole mul olnud ei-tea-mis-ajast. Ja mitte enesetunde poolest.
Alustama peaks sellest, et väljas oli umbes üks soojakraad. Kohati sadas jäidet. Kõik kõnniteed, rajad jm käidavad kohad olid sõna otseses mõttes jääradadeks moondunud. Igal pool, kus varem oli kinnitambitud lumi, oli nüüd klaas, mis oli õrna veekihiga kaetud.
Algul oli hämar, jooksu ajal läks valgeks. Ühtpidi oli hämaras parem - jää läikis vastu. Samas silmadele muutus see üksisilmi jõllitamine kergemaks, kui valgenes.
Füüsiliselt võttis täitsa läbi see, et kogu aeg tuli ette vaadata mitu sammu, kus on potentsiaalselt kõige vähem libe koht. Mina, kes ma ei salli pehmet pinnast jooksmiseks, ronisin kohati lumehange raja kõrval, sest rajal ei oleks seistagi julenud, saati siis joosta. Lõpuks bussipeatusesse jõudes tegin kaks minutit edasi-tagasi sõrki, et aeg täis saada. Aga joostud see pooltund sai ja nüüd isegi paras uhkus nahavahel. Distantsist ja tempost pole mõtet rääkima. Loodetavasti saan need uuesti aruteluks võtta siis, kui kevad tuleb. connect.garmin.com/activity/63870704

15.jaanuar

Suutsin lõpuks lauaarvuti oma kella "leidma" panna.
Installiketas on nimelt hoolega kokkupakitud asjade hulgas "laos" ning läpakat on viimasel ajal järjest raskem koostööle meelitada. Aga lõpuks olin edukas. Peaaegu - sest ma ei suuda ühe jooksu kellaaega ja kuupäeva mõista.

Aga järjest.
Teisipäevane jooks viis mind ümberkaudsetele tänavatele. Ütlen ausalt, et kui ei oleks trenniteemast "poole tunni nõuet", siis ei oleks mina nii kaua vastu pidanud. Sigalibe oli. Vahepeal väiksematel tänavatel läksin lihtsalt julmalt sõidutee keskele ning lootsin heale kõrvakuulmisele ning helkurvestile. Aga ära ma selle pool tundi liikusin. connect.garmin.com/activity/63475851

Reede hommikul viisin poja lasteaeda ning tagasitulles kombineerisin liikumist ja bussisõitu. Kõigepealt kilomeeter jooksu bussipeatusesse (oleksin ka järgmisesse jõudnud, kui poleks vahepeal jokutanud). Siis kasutasin oma veel kehtivat tunnipiletit ja sõitsin kesklinna ning sealt siis vudinaga koju ning natuke veel ringiratast ka, et aeg täis saada. connect.garmin.com/activity/63475833
connect.garmin.com/activity/63475826
Siin nüüd tegelikult ongi fenomen - mõlemad sibamised tehtud ühel ja samal hommikul umbes veerandtunnise vahega, kuid kell on esimesele jupile millegipärast kaks päeva varasema kuupäeva peale löönud. Kas võib olla, et laps vajutas siis kella tööle ja pani pausi ning seepärast luges minu jooksu samaks harjutuseks kaks päeva hiljem? Ega ma ju ei kontrollinud, sest alustasin liikumist enne, kui satelliidid korralikult leitud olid...

Ning tänasest ujumistunnist ka paar sõna. Nagu juba öeldud - raske. Ja mõnus. Nii hea on, kui keegi annab ülesandeid ja kontrollib. Küll ei tea, kas ma ise viitsiks niimoodi harjutada. Kõigepealt olin omaette ja harjutasin krooli käsi ning hingamist (no ikka tüüpiline minule - väsin ära, siis ei hinga korralikult välja, siis ei jõua korralikult sisse hingata, seda väsitavam kogu see asi on... Ja surnud ring). Aga kui ma hakkasin korralikult igas otsas vettehingamisi vahele tegema, siis oli see täiesti piisav puhkehetk (ehki peadpidi vees), et jaksasin ilusti järgmise 25 jälle pingutada.
Ja seejärel hakkasime harjutama "saltoga keeramist" (loodan, et oli selline nimi). Kuna täna oli osalejaid suht vähe, siis tegin seda kaasa. Alustasime kukerpalli õppimisega ning seejärel proovisime sellest pool kukerpalli teha ja selili vee peale jääda... Oi-kui-keeruline. Nina läheb jubedamal kombel vett täis. Selleks, et ei läheks (või et vesi pärast välja saada), tuleb läbi nina välja hingata. Aga selleks, et vee peale tõusta, peaks kopsudes olema õhku. Igatahes algajatele väga keeruline dilemma. Ning mina igatahes olin iga jumala kord vee peale tõustes ujumisrajal risti. Aga ikkagi. Lahe, lahe, lahe.
Ah-jaa - lõpetuseks olid ülesanded üks basseinipikkus vee all ning üks ots jalad ees. Jalad ees polnud probleemi, aga vot vee all... Ma nii ponnistasin - tulemuseks umbes kümme meetrit. Olin jube uhke, et niigi palju... Kuni selle hetkeni, kui treener ütles, et ega ma just eriti vee all ka ei olnud... :D Nii et veel üks asi, mida õppida - hinge kinni hoida ning sellest hoolimata, et kopsud õhku täis, vee all püsida...

12.jaanuar

Minul oli siis täna esimene ÜKE.
Praegu olen läbi nagu läti raha. Nii põhjalikult venitanud ja niiiii palju hüpanud, painutanud ning pingutanud ei ole ma.... Ei olegi vist. Või kui, siis 2004 aasta lõpus joogatrennides.
Trenn kestis poolteist tundi, mitte tund nagu arvasin. Kõigepealt soojendusjooks, siis venitused ja järjest harjutused: kosmonaut (hüpe üles, tugilamang, soovi korral kätekõverdus ja jälle hüppele. Oluline on teha seda ühtlases tempos. Esimesed kolm hüpet mõtlesin, et miks teised küll virisesid enne harjutust, aga kui 45 sekundit täis sai, siis juba teadsin :P), siis seljalihased, kõhulihased. Sama ring uuesti ja lõppu jalgadele (kui ma nüüd valesti ei ütle) staatiline harjutus.
Seejärel jooksuharjutused - põlvetõste, sääretõste, hüpped, kargamised ja veel kümmet erinevat moodust. Mõni kergem, mõni raskem, mõni esmaproovimisel suisa võimatu.
Seitse minutit jooksu ning taas harjutuste ring ja jälle jooks. Lõpus taas venitused ning lõdvestusharjutused.

Trenni läksin ja trennist tulin kiirkõnnil jala, seega tugev kaks tundi ja natuke peale ponnistamist täna. Igatahes tunne on selline, et homme annavad mõnedki lihasgrupid endast märku. Aga tegelikult on mõnus.

8.jaanuar

Nii. Tagasi elu esimesest ujumistrennist.
Kui päris ausalt rääkida, siis eile pärastlõunal tekkis tunne, et miks ma üldse seda uurima hakkasin... Ja kui tänaöine uni ka poolikuks jäi, siis oli küll selline tunne, et tänan ei.
Aga mees ajas mu ikkagi trenni ja kohale ma jõudsin. See grupp, millega liitusin, alustas oktoobris. Seega - väidetavalt nad väga hästi ei uju, aga mulle tundus, et mina olen kummipart ning nemad torpeedokaatrid. Aga kuna nende oskuste juurde kuulus ka võime minust ilusti mööda minna, kui ma ette jäin, siis polnud väga hullu.
Ujumisprillid on mul sellised "pooletoobised". Kuna ma pole kunagi varem prille kasutanud, siis võtsin mehe omad. Natuke tuli ikka vesi sisse. Ühe silma sain ilusti, teine hakkab sisenurgast immitsema. Osaliselt ilmselt seetõttu ka, et mul on kõrge nina ning hästi aukus silmad. Aga polnud hullu miskit, täitsa sain hakkama.
Nagu treener ütles tunni lõpus, siis tegi ta mulle täna kiiret tempot, et ma teistele järgi jõuaksin (issand, see tundub uskumatu ). Kõigepealt hingamine - kopsud hästi-hästi täis! ja siis pahinal vette nii et ühtegi mullikest enam sisse ei jääks. Seejärel jalad tööle. Ilmselt oleks seda parim harjutada kipsiga - siis ei läheks põlv kõveraks. :D Ja siis käed ning küljele hingamine. Teoorias olen ma üsna osav, seetõttu tean ma tegelikult täitsa hästi, mis ma valesti teen... Aga teadmisest on vähe abi, kui ma ei oska sellest hoolimata õigesti teha. Vähemasti pea hoid vees pidi mul õige olema. Seevastu hingamise ajal ei keera ma pead küljele, nagu peaks, vaid liigutan "käega kaasa". Ehk siis tõstan küljele ja samas veel ka diagonaali ning siis liigutan küljelt ette ja langetan koos käega. Issand kui raske on teistmoodi teha, kui oled nii harjunud! Ning pea keeramine vasakule (kui siiani olen ainult paremale hinganud).... Keeruline, keeruline, keeruline. Aga üllatavalt tore. Ning tänu sellele, et mul "kork" täna kogu aeg kaasas oli, ei tekkinud ka väsimuse tunnet.

Kolmapäeva õhtul on ÜKE treening sisehallis. Juba mõtlen hirmuga, et seal pidavat kõhulihaste harjutused ka sees olema...
Aga vähemasti olen ma nüüd alustanud. Ning väga pikas perspektiivis on mul siis plaan läbida mingi tiratloniüritus. Kas sel suvel? Seda ei julge lubada, kuid see polegi ju nii tähtis.

Uus aasta toob uue alguse

Uuel aastal uue hooga,korduvad kõik vanad vead...
Kõigepealt tuleb õiendada vana võlg. Jõuluajal tegin Saaremaal pisikese jooksu. Nii lühikest ja nii rasket jooksu ei mäletagi, millal viimane kord oli.
4,77km ja 31:08 minutit. connect.garmin.com/activity/61733204
Pulss oli normaalne, tempo olematu, enesetunne kehva.
Vana aasta viimasel päeval otsustasin, et olgu, mis ma ikka pidurdan. Loen oma rahad üle ja panen end maratonile kirja. Aga - nagu viimasel ajal moekalt öeldakse - inimene mõtleb, EURO juhib. Kui õhtupoolikul tahtsin vaadata, kas käibekontol ikka raha jagub, et peale laste voodisseminekut end ära regada, siis selgus, et meie pangad hakkasid juba varakult uuele rahale üleminekut sujuvalt korraldama. Mis tähendas seda, et kell seitse internetipank enam ei töötanud. Ning ülekannet teha ei saanud. Regamata ma jäingi. Nüüd tundub, et veel sada krooni (vabandust, kuus eurot) rohkem maksta oleks ju tobe, kui odavam võimalus oli. Mille mina käest lasin...

Eile käisin poest piima ostmas ja tegin ühtlasi ka väikese jooksutiiru. Taas raske. Väga raske. Uusaastalubadusi pole ma kunagi andnud (ei olnud neist enne ülikooli kuulnudki), kuid uuesti ree peale tahaks uuel aastal küll. Kui see peab algama sama raskelt nagu alati, siis midagi teha ei ole. Esialgu mõni kilomeeter ja sant olemine, küll aja jooksul jälle veidi kiiremaks ja hulga paremaks muutub. Kui mitte ennem, siis kevadel lume sulades ikka. Eile siis 5,24km ajaga 33:05. connect.garmin.com/activity/61733202

Ja eile võtsin ühendust ühe ujumistreeneriga, et küsida, kas kummipardi moodi ulpijast on võimalik õpetada normaalne supleja. Selline, kes suudaks harrastajate triatloni läbimiseks nõutava ujumisdistantsi uppumata läbida (sõltuvalt võistlusest siis enamasti umbes 300-400m). Ta ei ole mulle veel vastanud, loodetavasti ei tähenda see "ei"-d. Aga kui ta on nõus, siis mine tea... Äkki hakkangi ujumist õppima. :)

Vana-Aasta jooks

Üle kahe nädala jälle õues. Üle saja aasta jälle jooksmas.
Täna oli vana-aasta jooks. Tänasin taevast ja kõiki kaitsepühakuid, kes sügisel piisavalt mõistust andsid ning mul maratonile regada ei lasknud. Jooks oli raske. Juba mitu päeva on peaaegu kõik, mis nässu minna saab, ka nässu läinud ja ega's tänane polnud erand. Kell käima ei läinud. Seega pole mul aimu ei pulsist (mis oli kõrge, seda sai ilma kellatagi aru), ei ajast, ei tempost (mis oli aeglane, seda sai ka ilma kellata aru :P). Kuna kellaga sehkendades tõmbasin mobiili maha, siis kadus selle korpuse tagakülg ära ning aku ei seisnud sees, seega ei saanud ma ka sealt kella vaadata. Igatahes distants oli väidetavalt 6,2km. Rada oli nii hea, kui sellistes oludes rada üldse olla sai. Selles mõttes super rahul. Inimesi oli ka piisavalt. Riietusega panin ise veidi puusse (ikka ju osad asjad veel suvekorterist välja toomata), kuid väga külmavõetud ei saanud midagi. Tagasiteel näppisin mobiili, siis oli kell 13:40. Seega - kui start täpselt läks (mida ma ju ei tea), siis kestis mu jooks veidi alla 40 minuti. Täpsemalt saab ilmselt paari päeva jooksul protokollist.

Pärast jooksu saadud veepudel maitses nagu jumalate nektar. Ja kui ma tagasi sibasin, siis panid umbes kümmekond meetrit minu selja taga jalakäiate ülekäigukohas (millest mina siis just olin üle lipanud) kolm autot nurgad kokku. Jube vastik tunne tekkis sisse, et äkki minu halva õnne pärast...