15.jaanuar

Suutsin lõpuks lauaarvuti oma kella "leidma" panna.
Installiketas on nimelt hoolega kokkupakitud asjade hulgas "laos" ning läpakat on viimasel ajal järjest raskem koostööle meelitada. Aga lõpuks olin edukas. Peaaegu - sest ma ei suuda ühe jooksu kellaaega ja kuupäeva mõista.

Aga järjest.
Teisipäevane jooks viis mind ümberkaudsetele tänavatele. Ütlen ausalt, et kui ei oleks trenniteemast "poole tunni nõuet", siis ei oleks mina nii kaua vastu pidanud. Sigalibe oli. Vahepeal väiksematel tänavatel läksin lihtsalt julmalt sõidutee keskele ning lootsin heale kõrvakuulmisele ning helkurvestile. Aga ära ma selle pool tundi liikusin. connect.garmin.com/activity/63475851

Reede hommikul viisin poja lasteaeda ning tagasitulles kombineerisin liikumist ja bussisõitu. Kõigepealt kilomeeter jooksu bussipeatusesse (oleksin ka järgmisesse jõudnud, kui poleks vahepeal jokutanud). Siis kasutasin oma veel kehtivat tunnipiletit ja sõitsin kesklinna ning sealt siis vudinaga koju ning natuke veel ringiratast ka, et aeg täis saada. connect.garmin.com/activity/63475833
connect.garmin.com/activity/63475826
Siin nüüd tegelikult ongi fenomen - mõlemad sibamised tehtud ühel ja samal hommikul umbes veerandtunnise vahega, kuid kell on esimesele jupile millegipärast kaks päeva varasema kuupäeva peale löönud. Kas võib olla, et laps vajutas siis kella tööle ja pani pausi ning seepärast luges minu jooksu samaks harjutuseks kaks päeva hiljem? Ega ma ju ei kontrollinud, sest alustasin liikumist enne, kui satelliidid korralikult leitud olid...

Ning tänasest ujumistunnist ka paar sõna. Nagu juba öeldud - raske. Ja mõnus. Nii hea on, kui keegi annab ülesandeid ja kontrollib. Küll ei tea, kas ma ise viitsiks niimoodi harjutada. Kõigepealt olin omaette ja harjutasin krooli käsi ning hingamist (no ikka tüüpiline minule - väsin ära, siis ei hinga korralikult välja, siis ei jõua korralikult sisse hingata, seda väsitavam kogu see asi on... Ja surnud ring). Aga kui ma hakkasin korralikult igas otsas vettehingamisi vahele tegema, siis oli see täiesti piisav puhkehetk (ehki peadpidi vees), et jaksasin ilusti järgmise 25 jälle pingutada.
Ja seejärel hakkasime harjutama "saltoga keeramist" (loodan, et oli selline nimi). Kuna täna oli osalejaid suht vähe, siis tegin seda kaasa. Alustasime kukerpalli õppimisega ning seejärel proovisime sellest pool kukerpalli teha ja selili vee peale jääda... Oi-kui-keeruline. Nina läheb jubedamal kombel vett täis. Selleks, et ei läheks (või et vesi pärast välja saada), tuleb läbi nina välja hingata. Aga selleks, et vee peale tõusta, peaks kopsudes olema õhku. Igatahes algajatele väga keeruline dilemma. Ning mina igatahes olin iga jumala kord vee peale tõustes ujumisrajal risti. Aga ikkagi. Lahe, lahe, lahe.
Ah-jaa - lõpetuseks olid ülesanded üks basseinipikkus vee all ning üks ots jalad ees. Jalad ees polnud probleemi, aga vot vee all... Ma nii ponnistasin - tulemuseks umbes kümme meetrit. Olin jube uhke, et niigi palju... Kuni selle hetkeni, kui treener ütles, et ega ma just eriti vee all ka ei olnud... :D Nii et veel üks asi, mida õppida - hinge kinni hoida ning sellest hoolimata, et kopsud õhku täis, vee all püsida...