Viisin poja lasteaeda ning tegin tillukese hommikujooksu Pirital.
Jubejubejube!Nii rasket jooksu pole mul olnud ei-tea-mis-ajast. Ja mitte enesetunde poolest.
Alustama peaks sellest, et väljas oli umbes üks soojakraad. Kohati sadas jäidet. Kõik kõnniteed, rajad jm käidavad kohad olid sõna otseses mõttes jääradadeks moondunud. Igal pool, kus varem oli kinnitambitud lumi, oli nüüd klaas, mis oli õrna veekihiga kaetud.
Algul oli hämar, jooksu ajal läks valgeks. Ühtpidi oli hämaras parem - jää läikis vastu. Samas silmadele muutus see üksisilmi jõllitamine kergemaks, kui valgenes.
Füüsiliselt võttis täitsa läbi see, et kogu aeg tuli ette vaadata mitu sammu, kus on potentsiaalselt kõige vähem libe koht. Mina, kes ma ei salli pehmet pinnast jooksmiseks, ronisin kohati lumehange raja kõrval, sest rajal ei oleks seistagi julenud, saati siis joosta. Lõpuks bussipeatusesse jõudes tegin kaks minutit edasi-tagasi sõrki, et aeg täis saada. Aga joostud see pooltund sai ja nüüd isegi paras uhkus nahavahel. Distantsist ja tempost pole mõtet rääkima. Loodetavasti saan need uuesti aruteluks võtta siis, kui kevad tuleb. connect.garmin.com/activity/63870704
No comments:
Post a Comment