Täna oli ujumine. Asendustreeneriga. Väga saamatu tunne tekkis. Eriti siis, kui ta peale trenni ütles, et täna oli teil ju suhteliselt lihtne tund. Et ainult pikad otsad... Ilmselt inimesele, kes oskab ja jaksab ujuda, on pikad otsad lahedad, aga mulle, kes ma isegi 50m järjest läbimiseks kõvasti ponnistama pean, oli täna ikka väga raske päev.
Numbriliselt ei olegi palju kirjutada (teised teigid teistsuguse plaani järgi, mul oli lihtsam). Kõigepealt 400+150. Ehk siis 400m krooli ja sinna vahele 150m suplust. Minu jaoks tähendas see siis iga saja meetri krooli järel kaks otsa seliti puhkamist ja mulistamist.
Siis 200m krooli, 25 ainult jalgu ning 25 suplust.
Ja siis 200m ainult kätega krooli (puntsu jalge vahel). See on palju-palju lihtsam. Samamoodi väsitav mulle, aga ikka palju lihtsam. Siis proovisin 25m teha seda harjutust, mida osavad kõrval tegid. Ehk siis iga kolme kroolitõmbe järel "liuelda", üks käsi üleval, teine all, siis hingata, taas kolm tõmmet krooli ja uuesti liuglema. Oi keeruline. Hingata on ju raske, kui käsi ei liiguta. Siis veel 25m ainult jalgu ning lõpetuseks 50m suplust.
Kujutage pilti, tund oli täis ja juba mõned minutid peale ka tiksunud. Kui pärast tipa-tapa kodu poole sibasin tugeva vastutuulega, siis olid jalad nagu keedumakaronid all. Aga ikka veel oli mõnus ja veebruarist ilmselt lähen üle kavale kaks ujumist+ÜKE.
No comments:
Post a Comment