Triatlonimõtted unustusehõma?

Sportlik päev. Pojale väikese eelkingitusena eksprompt-reisike Soome. Külastasime Idakeskuse ujulat (või on see siis nüüd veekeskus... hmmm? ). Seega ennelõunal tegelesin sulistamisega. Pool tundi võib sellest kirja panna trennina. Kuid ega see mitte-trenn kergem polnud. Kaks suslikut, kellele järgi joosta, keda aidata, kellega torust alla lasta (mina, kes ma kardan veetorusid :P ) jne. :) Veel "huvitav" juhtumine tänasest, mis pani mind mõneks hetkeks tundma täielikke eitamistundeid triatloni suhtes. Nimelt on seal ujula 50 meetrine. Ning poole basseini peal toimub sirge langus 1,5m pealt 4m peale. Esimest otsa ujudes sõna otseses mõttes kostus vist pidurikrigin, kui ma selle serva ületasin. Sulistasin ja üritasin seina pealt märke vaadates aru saada, kui sügavasse vette ma siis nüüd sattusin. Mis seal salata - hirm oli ka. Aga hirmust rohkem ehmatas mind see, et mul hakkas halb... Sõna otseses mõttes... Selle sügaviku kohal hakkas pea ringi käima, kõrvus kohisema... Mees ütles selle kohta, et vesi tekitab nii suures sügavuse korral juba teleobjektiivi efekti. Ja kuna mu "tasakaalukeskus" ei ole just kõike paremini arenenud (mul hakkab kiige peal halb näiteks), siis see tõmbas koostöös hirmuga pildi eest ära. Igatahes kaks ringi ujusin niimoodi, et sügaviku kohal hoidsin silmi kinni ning hingamise ajal vaatasin ning korrigeerisin oma liikumissuunda, et ikka rajal õiges ääres olla... Treener ütles õhtul, et Kalevi bassein pidi samasugune olema ja sama sügav ka. Soovitas mul lauaga sinna mulistama minna ning proovida see hirm kõrvade vahelt välja ajada. :D Õhtul siis ÜKE Pirksaarega. Oli tore, oli raske, oli mõnus, oli naljakas ning kestis kaks tundi. Seltskond oli ülisuur (tavalisega võrreldes) ning nalja sai palju. Mitmeid toredaid inimesi nägin. :) Jooksu oli suht vähe, jooksuharjutusi ning lihasharjutusi palju. Vaheldumisi ning tõhusad. Kõhulihaste harjutused mulle täna meeldisid. Olid sellised "ebatraditsioonilised" - väsitavad ja tõhusad, kuid ma oskasin neid kaasa teha. Praegu istun jalad voodil ja naudin mõnusat surinat. :)

29.märts

Eile ujumas. Oli palju parem tunne, kui laupäeval. Alustuseks 400m soojendust. Saja meetri kaupa siis: 25m aeglast krooli, 12,5m (ehk pool basseini) ainult krooli jalgu (mis ilmnes ilma lauata üks raske harjutus olema ;) ) ning teine 12,5m suplust, 50m krooli. Seda ringi siis neli korda. Kolmanda korra lõpus hakkas mõnus tunne tekkima. Et ainult üks kord veel need krooli jalad ja ülejäänud on ju lihtne. :) Siis 2*450m harjutusi: 100m puntsuga 100m labadega 150m puntsu ja labadega 100m lihtsalt krooli, abivahenditeta. Mõlema korra lõppu veel ka 50m suplust (proovisin mitte seliliujumist, vaid segastiili - konna käsi, koera jalgu. Täitsa mõnus.) Lõpuks veel 100m krooli ning 50m suplust ja tund läbi.

26.märts

Ujumine.
Esmaspäevaga võrreldes nagu öö ja päev.
Ei teagi, kas süüdistada külmetust või emotsioone (üks rumaluke vaatas "Klass - elu pärast..." esimest osa enne ujumaminekut. Filmi ennast pole kordagi vaadata suutnud, nüüd siis pooleldi sundisin end seda vaatama, et aru saada, mis toimus ja... No ma ei saa, elu ei tohi ju selline olla... :( ), aga pea lõhkus valutada ja isegi viiskümmend meetrit oli liiga pikk. Õhku ei olnud. Tunne oli nagu kalal kuival (ärge küsige, kust ma tean, mida kala kuival tunneb :D ).

Soojenduseks 400m. Sellest siis 50m krooli, 25m delfiini jalgu lauaga, 25m konna jalgu lauaga - ning seda seeriat neli korda. See oli plaan. Kõigepealt ei saanud ma aru, mis asjad on "delfiini jalad" :P ja ei olnud palju abi, kui kohale jõudis. Esimeses seerias väänlesin kuidagi teise basseini otsa (rekordiliselt aeglase ajaga) ning siis proovis treener tõsist nägu teha ja ütles, et ma võin delfiini asemel ka lihtsalt krooli jalgu teha. Tegingi. Ning konna jalad... Eks ma mingile armetule kullesele sarnanesin seal vees, aga vähemalt liikusin veidikenegi edasi.
Seejärel oli 2*50m+50m+200m+50m+50m. Tundub keeruline, tegelikult lihtne. 50m krooli, 50m krooli jalgu lauaga, 200m krooli käsi puntsuga, 50m krooli ja 50m krooli jalgu lauaga. Vette-väljahingamine ning sama ring uuesti.
Lõpetuseks suplus 50m. Oleks jõudnud teise 50 veel teha, kuid siis kippus peavalust pilt virvendama ning ronisin parem heaga välja.

Endiselt keeran õlgu liiga palju üles alla ning ei tõsta küünarnukki korralikult. :S
Igatahes loodan, et esmaspäeval saab palju parem taas olema.

23.märts

Jooksutrenn Pirksaarega.
Vähemasti nii oli plaanis. Tegelikkus kujunes teistsuguseks, sest Pirksaarel oli vist treeneritega väikesed arusaamatused tekkinud kuupäeva suhtes ning lõpptulemusena olime me omapäi. Teada saime seda siis, kui umbes pool tunnikest joostud oli.
Siis võtsid poisid kätte, jagasid rollid ära (kes vaatab kella, kes ütleb harjutusi) ja tegid ise korraliku trenni. Ja minu jaoks oli see täiesti korralik. Algul jooksuharjutused, siis staatilised hoidmised ja lõpus venitus. Vahepeal veel kümme minutit lõdvestusjooksu. Ning staatilisi harjutusi ikka rohkem kui tavaliselt ja minut kuni poolteist järjest. Mina igatahes olen väsinud. :)

22.märts

Päeval näitas kraadiklaas akna taga varjus kaheksa koma millegagi kraadi sooja ning päike piilus. Minu nohunina ajas end püsti ja hakkas mõtlema jooksmaminekule. Selleks hetkeks, kui ma tegelikult mitu tundi hiljem uksest välja sain, oli kraade järgi jäänud viis, kuid ikkagi veel kevadine tunne õhus.
Sõitsin autoga Lillepi parki. Selline rajavalik tulenes suuresti vajadusest poja lasteaiast ära tuua. Mitte et ma oleksin tingimata tahtnud järgi kontrollida Jooksupartneri väidet, et Lillepi ring on kehvas seisus. :wink: Üldiselt oli neil õigus - rada oli valdavas enamuses lumepudru ja lombisegune. Ainult sirge Pirita tee ääres oli puhas. Kuid asi seegi. Ning tänu pinnasele oli tempo jälle minulik ning pulss mõnusalt normaalne.
Kui kaks ringi tehtud sai, tegin ühe pisikese otsa veel juurde - lihtsalt et iseendale tõestada, et viis kilomeetrit ei ole hetkel mu lagi. Et elan üle ka veidi pikema jooksu. :D Ja tõsi ta oli - elasin üle.
Täna siis 6,25km ja 41 minutit http://connect.garmin.com/activity/74543969

21.märts

Täna ujumine.
Kui kõik läks nihu (tuju kehva, enesetunne täiesti tõbine jne) siis täieliku positiivse üllatusena oli trenn täna ülimõnus.
Treener saatis mingi hetk kirja, et asjaolude tõttu ta trenni kahjuks ei jõua (tal kah sant päev ilmselt) ning kaasas kava, mida teha tuleks. Ei oska öelda, kas see kiri oli põhjuseks või miski muu, kuid kui eelmine grupp lahkunud oli, jäime me ujulasse kahekesi.

Alustuseks oli ette nähtud soojendus 10min. Kuna eelmine kord läks nii hästi, siis tegin täna sedasama graafikut soojenduseks - ehk siis 75m krooli ja 25m suplust. Kui 300m täis sai, siis oli nohust kinnine nina ka täiesti hingatavaks muutunud. ;)
Edasi pidid oskajad tegema 1000m labadega ning mina 3*300m labadega ning vahele 10 vette-väljahingamist. Aga teadagi - kui kass on kodust ära, siis on hiirtel pidu. Kuidagi tuli hea rütm. Kui 300m täis sai, mõtlesin proovida, et kui palju jaksan veel... Ja läks kuidagi nii hästi, et ma ujusingi 1000m! Müstika! Labad olid loomulikult ülisuureks abiks, kuid ikkagi.... Kilomeeter.... Mina.... Järjest... :D
Seejärel oli ette nähtud 4*100m - alustades II kiirusest ja kiirendades maksimumini. Kiirendust mul muidugi eriti polegi, kuid ujusin need neli korda ära. Ja viies kord veel aeglaselt lõpetuseks.

Üli-üli-üli mõnus trenn oli täna. Ja väga mõnusalt uhke tunde tekitas. :)

19.märts

Jooksmas.
Täna selline sompus ilm. Nagu sajaks ja samas nagu ei sajaks kah. Tuul oli kõvasti pööranud - puhus pigem vastassuunast eilsele. Aga niipalju külje pealt, et joostes oli taas "kogu aeg natuke vastu". :)Proovisin aeglasemalt. Väga ei õnnestunud, lihtsalt niivõrd hea on, kui kindel pind jalge all. Samas ju tean, et see on minu kevadine probleem, varsti tuleb mõistus uuesti pähe ja hakkan vaiksemalt sibama. Ja hakkab tekkima tunne, et võin endale lume sulades taas pikemaid jooksutiire võimaldama hakata. Kerge veel ei ole, aga surmatunnet esimeste kilomeetritega enam ei teki.

Täna siis taas umbes pool tundi ja 5km. http://connect.garmin.com/activity/73822274

18.märts

Tuul oli tugev. Ülatavalt tugev isegi. Kuid ilm oli imeilus. :) Kevad murrab kohati jõuga sisse.

Saaremaale jõudes ilmnes, et mina olen meie pere ainuke veel terve inimene ning seetõttu käisin üksi jooksmas. Alustasin vastutuult. Ja tundsin, et pulss käis kohati kõrgel. Sellest hoolimata olen kogu jooksu keskmisega siiski väga rahul. Jah, eelmise suve maksimaalsete ja keskmistega võrreldes suht kõrge, kuid maksimaalsest oli ikka ju veel maa ja ilm puudu. Tempo oli kiire. Ja üha kiiremaks läks. Eriti siis kui tagasi keerasin ja tuul tagant lükkama hakkas. :D Tundsin end nagu vasikas kevadel esimest päeva karjamaal. Olemine nii ülev, et väsimus ja veidi rohkem pekslev süda jäid täiesti tähelepanuta. Sest see lihtsalt ei olnud oluline. Oluline oli see, et mul oli niiiiiii tore ja fan ja ma tundsin end väga hästi.
Viis kilomeetrit ja siis veel mõned meetrid peale, et ikka pool tundi täis saada. http://connect.garmin.com/activity/73687424

17.märts

Eile oli ÜKE.
Nagu ikka, soojenduseks kümme minutit sõrki, seejärel jooksuharjutused. Põlvetõste, sääretõste, üle kolme, väljaastesamm, sama hüppega... Mõtlen vahel, et peaks diktofoni kaasa võtma ja harjutused salvestama - siis seisaks meeles, mida teinekord isegi võiks teha.Siis tuli natuke pikem jooks, sest eelmise korra "puudujad" tegid kahe kilomeetri aja peale jooksmist "järgi". Ning seejärel tuli staatiliste harjutuste kord. Kõigepealt kõhulihaste harjutus, selline, mida lõpuks ometi ka mina ilma "kapita varvastel" suutsin kaasa teha. Väsitav, kuid sain kõik kolm raundi tehtud. Siis seljalihased, käed ja küljed ning otsast peale. Vahepeal kõhulihaste harjutused paarikaupa topispalliga (väga halb kombinatsioon inimesele, kes kardab palli ja ei oma kõhulihaseid :hull: ). Väike jooks ning veel üks ring staatilisi harjutusi. Lõppu veel venitused ja poolteist tundi möödas.


Ülikoolist öeldi mulle eile, et paari nädala jooksul loodavad nad lõpuks oma asjad korda saada ja hakkavad ehk uuesti terviseuuringuid tegema. Hoian silma peal.

Täna siis ujumine.
Eelmisest sandist korrast paras hirm nahavahel. Aga oli palju parem. Ning kuna laupäevane tund lükati tänaseks, siis pidi olema kaks grupi koos. Miskipärast aga olin meie grupist mina üksi. :)

Soojenduseks 400m. 75m krooli ja 25m suplust ning nii siis neli korda. Esimesel korral tänasin taevast, et vaid 75 - rohkem järjest enam poleks jaksanud. Supluse ajal siis nohisesin ja ähkisin, aga iga järgnev kord läks veidi paremaks ning viimane tuli juba päris normaalselt välja.
Siis 3*200m+50m, ehk 200m puntsuga kätetööd ja 50m lauaga jalgade tööd.
Vahele 50m suplust.
Siis lauaga kätetööd. Kõigepealt 50m ühe käega, nii, et hingasin üle ühe tõmbe ja siis teise käega 50m. Ja nii kaks korda.
Lõpus oli veel veidi aega, mille võis sisustada vabalt valitud stiilis. Proovisin siis lihtsalt kõiki tarkusi meeles hoida (pea sügaval vees, küünarnukk esimesena välja, jalad põlvedest sirged, tagumik veest välja jne.) ning lihtsalt abivahenditeta krooli ujuda. Sain tehtud 150m - siis oli aeg läbi ja tuli välja ronida. Aga tunne oli mõnus, oleksin jaksanud veelgi. :)

15.märts

Ilm oli ilus. Jooksma jõudsin küll täpselt päikeseloojangu hetkeks, kuid ikka oli ilus. Üllatavalt jahe. :)
Sõitsin Stroomi ning jooksin mööda kergliiklusrada Rocca-Al-Mare koolini ja tagasi (esialgu veel umbes 400m valesti ka - ei oleks ju minu moodi kohe õigesti minna :P ). Kell kahjuks pani pillid kotti. Joostes mõtlesin välja ka teooria, miks see juhtus: viimasel ajal käin ju ikka õhtuti jooksmas. Panen kella laadijasse, tõmban arvutisse info ja üsna kohe arvuti kinni... Aga kuna lauaarvuti läheb ööseks päris kinni, siis ju kell ka laadimiseks vajalikku elektrit ei saa. Ja kui ma hommikul arvuti jälle tööle panen, siis on üsna kohe laua all üks väike "suli", kes kella endale pätsab ja teise toa otsa sibab. Ning kui kella tema käest tagasi saan, siis panen selle laua peale - haardeulatusest eemale... Niimoodi on tõepoolest raske kella laadida. :)
Aga jooks oli mõnus. Üle väga pika aja oli ülihea joosta maapinnal, kus peaaegu puudusid lumi ja jää. Võib-olla olen ma endast liig heal arvamusel (hea ju kekutada, kui kell sõnu ümber lükkamas pole :P ), kuid mulle tundus, et minek oli täitsa "äge". Vaatasin kella ka jooksu algul ning korraks võttis ta pildi ette ka parklasse tagasi jõudes, seega tean, et jooksin umbes 32 minutit ning distants oli (eelnevat jooksu samal rajal uurides) umbes 5 koma millegagi kilomeetrit. Ehk siis minu viimase aja tempode valguses tõesti hea minek. :)

Nädalavahetusel Saaremaale. Ootan juba, äkki saame mehega kooski jälle üle pika aja tiirukese teha.