12.juuni - Salomoni maastikumaraton

Täna toimus Valgehobusemäel siis Salomoni maastikumaraton.
Meie jooksime poolmaratoni distantsi. Kuigi isegi kümnest kilomeetrist oleks enam kui küll olnud...

Tänaseni oli mu elu konkurentsitult raskeim jooks olnud 2005 aastal sibatud Kõrvemaa 16km. Täna ei kaotanud Kõrvemaa mitte ainult esikohta, vaid kukkus vist ka esikolmikust välja. :D Aga jah - raske, väga raske oli täna. Mina ootasin maastikumaratonilt maastikku. Teades, et Valgehobusemäel on künklik maastik. Selliseks ekstreemiks, mis ees ootas, ma valmis ei olnud. Olete jooksnud kunagi päikeselise ilmaga, kui varjus on kõvasti üle kahekümne kraadi ja tuuleõhk metsa vahel sisuliselt olematu? - Mina täna jooksin. Olete jooksnud kunagi koristamata raielangil? - Mina täna jooksin. Olete jooksnud kunagi turbasel rabamaastikul, kus ühelgi sammul ei tea, kas jalg vetruval maastikul kannab või vajub sisse? - Mina täna jooksin. Olete jooksnud kunagi liivaluidetest üles-alla? - Mina täna jooksin. Olete jooksnud kunagi rajal, kus tuleb ületada kümneid mahakukkunud puutüvesid, mis kõrgusel maapinnast pooleteise meetrini? - mina täna jooksin...
Ütlen ausalt, kui esimene puudeületus-rivi tuli ja seejärel metsarajale tagasi jõudes kolme kilomeetri silti nägin... Väike ahastusemoment tuli peale. Viienda kilomeetri joogipunktis ütlesin, et ma pole päris kindel, kas teist korda nendeni jõuan... Noormees küsis, et kas esimest korda? Minu jaatuse peale naeratas mõistvalt ja ütles, et esmaosalejad on neilt varem isegi korraldaja andmeid nõutanud... Sibasin edasi. Raba, puud, parmud (kes meid permanentselt saatsid ning tempo aeglustudes tahtsid "maanduma" hakata), raielank... Ja järverand. Rada ühest liivaluitest üles, teisest alla. Mõte tekib, et teisel ringil "lõikan" sada meetrit mööda veidikegi kõvemat pinnast... Millegipärast meenub film "Pikk tee düünides". :) Ja siis tuleb teine joogipunkt. Ähin, ajan juttu, kurdan rasket saatust. Jooksen edasi. Jõuan metsateeni - teisel pool teed on tähistuslipuke. Vaatan ühele poole, vaatan teisele poole - kuhu joosta, ei tea, sest lipukesi pole. Siis tõstan pilgu - järgmine lipuke piilub kolm-neli meetrit kõrgemal teeserval - rada viib "otse" taevasse... Veel kilomeetrike edasi möödub rada ühe kohaliku onu aia tagant. Ning sinna on sätitud lauake veetopsidega ning onu julgustas jooma. See oli üliarmas. Ning taas edasi. Ühe ülijärsu tõusu tipus on korraldustiimi liige - küsin, kas selliseid tõuse tuleb veel? Ta vastab ausalt, et mitte nii järske, aga pikemaid... :S Üheksanda kilomeetri sildi lähedal möödub minust esimene kümne kildi jooksja... Ühel hetkel näen järjekordse suure tõusu lõpul enda ees Valgehobumäe vaatetorni. Rõõmustan, sest olen järelikult keskuse juures kõige kõrgemal tipul ning ees ootab allamäge-tee stardi-finišikoridorini. Naiivne mina. :D Jõudes alla, leian noole, mis näitab... Kuhu? otse üles, sinnasamasse vaatetorni juurde... Mul oli siiras soov esimesel ringil kõik tõusud jooksusammul võtta (või vähemasti jooksusammu imiteerides), kuid nüüd annan alla. Isegi üles kõndides on tunne, et ma lihtsalt ei jaksa. Täiesti tõsiselt kaalun esimest korda mõtet, et ma ei lähe teisele ringile...
Lõpuks olen taas all. Tirtsuke on onuga rahul, poja on pahur ja jonnakas nagu porikärbes. Söön joogipunktis leiba ning kurki, joon vett, suhtlen venna ja lastega... Ja ilma minuga konsulteerimata teatab suu pojale, et emmel on veel üks ring joosta... Põikan kõrvale, kiire kallistus ja olengi teisel ringil...
Jõudes teist korda sinna kolmanda kilomeetri sildini ei tundu seljataga olev enam üldse hull. Sest ma juba tean, mis mind veel ees ootab... Neljateistmendal kilomeetril möödub esimene maratonijooksja. Au ja sügavad kummardused neile. Minul on jalad täiesti pehmed ning teadmine, et ees on veel vaid "Harku järv" ei lohuta kusagilt otsast. Joogipunktis teen pikema pausi. Kallan taas vett pähe ja kurku ja astun edasi. Tempo on vähenenud katastroofiliseks, ja ometi teen ma oma parima, et liikuda nii kiirelt, kui jõuan. Liivaluidete juures ma otse ei lähe. Tundub lihtsam mitte midagi mõeldes lihtsalt seal pehmes liivas luidetest üles-alla sibada, kui et hakata vaevama end mõtlemisega, kuidas ja kust võiks minna... Fotograaf tuleb luidete lõpus vastu. Teen talle ettepaneku mitte pildistada, aga ta naeratab ja ütleb, et ikka teeks pilti. Kujutan juba ette seda pisikest tomatit, mille pilte ta leiab. :) Vastutasuks kallab ta mulle pudelist ehtsat järvevett pähe. Joogipunkt. Seal on videomees. Ütleb optimistlikult, et lõpuni pole enam palju. Mina meenutan sama optimistlikult, et jah - kolm killer tõusu, ja kohal ma olengi. :D Filmitakse ka seda, kuidas ma veetopse tühjendan ja laua kõrval kükitan. Selgub, et meenutused olid veidi "mööda", väiksemate tõusukeste kõrval oli ees veel neli killerit. Jõudes selle kõige viimaseni, hakkan vaikselt üles kõmpima. Poole peale jõudes pean plaani natuke istuda - ma lihtsalt ei jaksa enam. Aga tõusul möödunud ja ees rühkiv maratonijooksja sunnib edasi astuma. Või siis venima... Ja lõpuks olen ma üleval. Jalad peaaegu ei tahaks enam joosta, kuid allamäge saan sellega siiski hakkama. Ja nüüd lõpuks olen ma peaaegu kohal. Lehvitan põnnidele, jooksen viimast korda läbi stardikaare alt, teen teisel pool platsi väikese tagasipööramis-ringikese ja siis olen ma finišis. Rõõmus väike piiga pistab mulle pihku mahlajoogi. Astun veel läbi joogipunktist ning banaan, leib ja kurk maitsevad imehead.
Kella panen kinni veidike hiljem, kui olen tuvastanud tuttava neiu ning tema juurde muljeid kuulama läinud.

Veidi aja pärast on autasustamine - poja arvab, et emme jooksis väga kiiresti ning võiks kah sinna paku peale seisma minna... Ja veel veidi hiljem tehakse mulle ettepanek - emme, jookseme koos mäest alla nii et mina olen sinu süles.

Korraldajad pakuvad suurepärast hernesuppi ja morssi. Käime korra ka juuresolevas tiigis end märjaks kastmas. Külm. Mõnus. Elu tuleb vaikselt tagasi. Üliraske päev, aga parimad emotsioonid.
Kell näitab 20,73 km ja aeg 2:53:48. connect.garmin.com/activity/91872198