Täna ujumine.
Viimasest korrast sooja veega ja turvalises basseinis oli möödas peaaegu kuu. Vähemasti olin mehe abiga sikutades kalipso selga mahutanud vahepeal ja seepärast olin veidi optimistlikum. Kuid ainult veidi. Ja ausalt öeldes oli isegi see optimism veidi liig. :)
Alustame sellest, et varbaga katsudes oli vesi minusugusele külmavaresele ikka täitsa külm. Ok, see läks aja jooksul paremaks, aga siis uued avastused - et see külm vesi imbus kalipsosse sisse. 8) Ma ei oskagi tagantjärgi öelda, kas ma eeldasin, et ma olen seal kummikostüümis nagu vanajumala seljataga või mis... Aga suht veider tunne oli, kui külm vesi tagumikku ja selga mööda alt üles tõusis. :D
Hakkasin siis vaikselt karjääri serva pidi teise otsa ujuma. Seda, et õhku väheks jäi, võtsin ma rahulikult. Treener ju hoiatas selle eest. Ja loogiline, et kalipsoga tuleb harjuda. Aga sügavus on minu kahe kõrva vahelisele alale ikka natuke liig. Ma ujusin kogu aeg ääre lähedal ja ikkagi hakkas pea ringi käima ja süda läks pahaks. Tänase tunni "saagiks" jäi mulle kaks korda edasi-tagasi ujumist karjääris. Kuidagi hale eks. Aga isegi selle käigus istusin ma enne teist tagasitulemist madalama serva peal vee sees. Kogu maailm keerles ümber minu, nutt kippus peale ja ma mõtlesin ühe hetke täiesti tõsiselt, et lähen äärt pidi kõndides tagasi. Olen veidi uhke, et seda ei teinud ja siiski ujumist matkides õigesse kohta tagasi jõudsin, kuid enesetunne oli päris nigel. Ja vahelduva eduga valutab pea. Niiii tahaks loota, et see on sarnane peavalu nagu mul oli ka peale esimesi basseiniujumisi. Ja et see läheb üle...
Aga jah, aga jah. Iseenesest oli mõnus üle hulga aja taas vees olla, aga mu kahe kõrva vahele mahub vist liiga palju, et avavees ujuma hakata...
No comments:
Post a Comment