Eile päeval proovisin veelkord ratast korda saada. Ebaõnnestunult. Kuid siis tuli mõte vennaraasu ratas "ärandada". Pumpasime kummid täis, puhastasin ilusti ära ja jätsin õhtut ootama. Hoiatasin vennast ka, et ta kaherattaline läheb sõitu.
Kella kaheksa ajal oli kindel, et ma ei lähe kuhugi. No nii vastik ja laisk olemine oli. Aga kui suslikud voodis, siis jäi kohusetunne peale. Algul plaanisin sõita pool teed vastutuult ja pärast tagasi, kuid keerasin siiski ringi peale. See ratas on hoopis teistsugune kui minu oma. Ma armastan ju püstises asendis sõitmist (ehk siis lühike raam on teretulnud :) ), aga vennal on pigem võistlusratas, pluss ta ise on minust paarkümmend senti pikem... Sõnaga - ma olin ikka päris "kõhuli" seal ratta seljas. :) Mis kiirusele andis juurde, kuid tagumikule just väga hästi ei mõjunud. :P Kruusateel ei olnud ma ka ammu sõitnud. Ei mäletanudki, et nii jubedamalt väristab ja raputab. Õnneks ei olnud autosid, sain ühest teeäärest teise liigelda siledamate ja puhtamate kohtade peale. Viimased seitse kilomeetrit taas tugevas vastutuules olid rasked. Mida on ka tempost näha. Sest üldiselt on venna ratas palju väledama jooksuga kui minu oma, aga väsinuna vastutuules ei aidanud enam see ka. :)
Kokku 26km ja tund viisteist minutit. http://connect.garmin.com/splits/94065372
pole üldse paha ju. Päris väledad kilomeetrid.
ReplyDelete