Eile hommikul olin kindel, et õhtul lähen jooksma. Päeval arvasin, et õhtul lähen jooksma. Kui tirtsuke magama minema hakkas ja pea mulle sülle sättis ning piima lotsutas ja nohises... Siis tuli selline uni ja väsimus peale, et anna olla...
Aga jooksma ma siiski läksin. Lihtsalt ja ainult seetõttu, et kui oleksin eile ka ära jätnud, siis ma vist ei olekski viitsinud enam minna.
Õhtu oli imeline. Soe, peaaegu tuulevaikne... Nojah, tagasiteel selgus, et kõik see olematu tuul puhus mulle esialgu selja tagant ja lõpuks vastu. :P Isegi sääski ei olnud jooksu ajal üldse tunda ega kuulda. Ja lõhnad olid endiselt võrratud. Söögist oli liiga vähe möödas, seepärast ennesetunne vahelduvalt niru, kuid joosta oli siiski suht mõnus. Algul plaanisin kaks-pool kilti joosta ja siis otsa ümber keerata, kuid siis tuli plaan teha väike ringike ja kui väikese ringikese keeramiskohani jõudsin, siis tuli meelde, et seal vahepeal elavad lahtised penid, kellega kohtuda ei tahaks ja jooksin hoopistükkis pikema ringikese. Kaheksa kilomeetrit ei ole ju tegelikult tea mis pikk maa, kuid ma ei ole enam ammu nii pikalt sõrkinud. Hea oli tagasi jõuda. :)
8,12km ja aeg 50:33 http://connect.garmin.com/activity/90663391
Ja lugesin just, et Kertu jookseb Tallinnas kah maratoni. Tea, kas peaks eesmärgiks panema, et ta mulle väga haledalt ära ei teeks... ? :D
No comments:
Post a Comment