24.oktoober

Ma ei ole praegu küll eriti otsinud, aga ega meil eriti palju 10K võistlusi ei olegi. Sügisjooks on. Sinna ma kindlasti minna ei taha. Ma armastan inimesi, aga ei salli küünarnukitunnet. Olen rohkem individualist. Ja summas rabeledes mina kindlasti alla tunni ei jõua - puhtalt sellepärast, et ma kipun viisakas olema ja teisi ette laskma. Noh, et äkki neil on kiirem... :D Aga teinekord võiks iseendale võistluse teha küll ju...

Olen paar korda mõelnud Vana-Aasta maratonile, ja... Suurima tõenäosusega siiski mitte. Esiteks majanduslikel põhjustel. Ja teiseks olen ma praegu veidi rongi pealt maha kukkunud. Ning detsembri ilm on natuke liiga määratlemata muutuv suurus... Kuid see kuus kilti tundub küll ahvatlev (ehki veidi lühike ).

Kui nüüd jooksmise juurde tagasi tulla, siis võin korrata ainult seda, et olen veidi rongi pealt maas. Õhtuti läheb liiga kiirelt pimedaks. Ja märg ning sopane on. Ja veel sada viga. Nagu pahal seal ikka. Paar jooksu olen siiski teinud. eelmise nädala keskel peale poja lasteaeda viimist. Jooksin kolm-pool kilti bussipeatusesse ning siis sõitsin kolm peatusevahet bussiga. Ja seejärel uuesti maha ning jooksuga koju. Mere ääres oli nii tugev vastutuul ja vastikult piitsutav vihm, et ma kohe ei tahtnud joosta. Seega siis kahes osas:3,65km, aeg 21:30 connect.garmin.com/activity/54075006
2,83km, aeg 16:30 connect.garmin.com/activity/54075001

Neljapäeva õhtupoolikult tirtsu uneajal jooksma. Tunnistan ausalt, et läksin ainult sellepärast, et mees näägutas mis hirmus. :) Jooksmisega oli nii ja naa. Minekut oli. Hoolimata sadavast lumest, tugevast tuulest ning suurtest lompidest. Kuid samas oli selline rammestus ning väsimustunne sees, et mõnu ei olnud. Tegin pisikese ringi ning mingit tahtmist ei olnud seda pikemaks venitada.
5,43km, aeg 31:40 connect.garmin.com/activity/54074995

Ja eile õhtul ka jooksma. Läks juba natuke kergemalt. Ettepanek tuli taas mehelt, kuid läksin suht kohe, vastu eriti ei virisenudki. Ilmselt näen ma praegu jooksmas käies suht veider välja. Kuna mul jalad külma ei karda, siis jooksen endiselt oma põlvpükste ja paljaste säärtega. Samas on mul jope seljas ning müts-kindad-sall, mis ema ekstra jooksmiseks mulle kudus. Ilmselt pean siiski hakkama vaikselt pikki pükse välja otsima (mul on neid ainult üks paar ja need ei meeldi mulle üldse - natuke kitsad ja tänu sellele kipuvad alla vajuma ). Talvepükstega saab jooksma siis, kui temperatuur vähemalt miinus viis, muidu hakkab ikka väga palav. Aga kui nullile läheneb, siis hakkab põlvpükstega siiski jahedaks kiskuma... Nii, et nagu aru saada, on ühel otsustusvõimetul taas suured dilemmad. Aga jooks taaskord mõnus, veidi väsinud endiselt. Esmakordselt võtsin kaasa muusika. Seal on mul muusikavalik, mille maratoniks välja valisin, kuid maratoni ajal see mul tasku ja kasutamata jäigi. Nüüd siis kuulasin neid lugusid. Tundusid tempolt täitsa sobivad - hea valik. :) Üldse on mul viimasel ajal tempo kippunud tibanats alla kuue minuti tulema. Mis on üllatav. Aga omamoodi natuke meeldiv ka. Ja veidi hirmutav - et kui tahan pikemat otsa teha, siis tõmban end algusega rihmaks... 6km, 36min connect.garmin.com/activity/54074984

7.oktoober

Olen vahepeal laisk kirjutaja olnud.
Laupäeval käisime perega Pirital. Poja sõitis rattaga mehe ja tirtsu valvsa silma all ning mina tiirutasin ümberkaudsetel tänavatel. Kuna siis ei olnud Ekideni saatus veel selge, tahtsin proovida, kas suudan lubatud 30 minutiga 5km ära joosta. Suutsin ja sain kindluse, et vajadusel (end päris "ribadeks" tõmmates, suudaksin vast 28 minutiga lõppu jõuda). Kella graafik näitab natuke segast, sest auto juures tahtsin kella välja lülitada kuid vajutasin ta korraks veel tööle hoopiski.
Kokku siis 5,2km ja 30 min. connect.garmin.com/activity/52014505

Ning täna hommikul peale poja lasteaeda viimist jooksuga kodu poole. Külm oli. Kodust välja minnes 3 kraadi ja võib olla läks tunni jooksul veidi soojemaks, kuid igatahes alla 5 kraadi. Ja üks unustas kindad maha. Või olgem ausad - ma isegi ei mõelnud, et kindaid võtta. Põlvpüksid olid parajad ja mõnusad. Isegi mütsist ei tundnud puudust, kuid mere ääres, kui tuul vastu puhuma hakkas, siis sõrmenukid olid täiesti külmavõetud. Mõtlesin, et "Vahet pole, Maarjamäe peatuses ronin bussi peale ja sõidan kesklinna". Aga täna sõitis buss (mille pilet mul oli) veidi kiiremini kui mõnikord ning ma jäin umbes saja viiekümne meetriga maha. Siis lõin käega ja jooksin edasi. Kuna kell oli varruka all, siis ei viitsinud seda eriti vaadata ning piiksusid ka hästi ei kuulnud. Tundsin, et pulss on suht kõrge ning sellest tuletasin ka järelduse, et jooksen veidi kiiremini kui tavaliselt, kuid kodus numbreid vaadates oli ikkagi paras üllatusmoment. Hakka või arvama, et ma suudaksin pingutades ka 10 kilti alla tunni ära joosta. Täna oli siis 7,79km ja aeg 44:45 connect.garmin.com/activity/52014504

24.september

Nonii. Peaaegu kaks nädalat on möödunud. Esimese nendest looderdasin, puhkasin ja üksjagu palju ka kõndisin. Neljapäeva hommikul peale poja lasteaeda viimist bussiga koju sõites olime just mere äärde keeranud, kui päike tuli välja... Ja sel hetkel tundsin kahjutunnet, et jooksuriideid seljas pole. Ning õhtupoolikul kodus hakkasin netist maratone vaatama... Sest nüüdseks on järjest süvenenud tunne, et tahan veel.
Stockholm oleks lahe, kuid on jube kallis. Helsingi on ainult loetud nädald enne Tallinna. Aga Riia näiteks on mõistliku hinnaga kevadel. Peab mõtlema. Nädalalõpus oli piiga tõbine ning siis tuli reisileminek. Tassisin usinalt jooksuriided kaasa ning viimasel hommikul enne äratulekut tegin ka väikese tiirukese. Mõnus oli, tahtmist oli. Minekut väga ei olnud. Aga ikkagi oli hea tunne. Eriti arvestades asjaolu, et esimesed pool kilomeetrit oli lahe allamäge minek ning poole peal jõudis mulle pärale, et tagasi pean ju lõpus ülesmäge minema. Üleüldse oli suht künklik piirkond seal. Vast annab tunnistust ka see, et jooksin "Mäkikylan tie" nimelise tänava algusest ja lõpust mööda. Tõepoolest oli üks ots üleval ja teine all. Distants 5,32km, aeg 32:40 connect.garmin.com/activity/50278252

Täna hommikul viisin poja lasteaeda ja jooksin veidi. Tuul oli Pirita teel vastu, mis on üsna ebaharilik suund. Aga tunne oli mõnus ja olemine kerge. Kell ei näita päris õigeid numbreid, sest Jõe ristil jäin pahasti foori taha ja panin kella korraks kinni, kuid töölepanek ei õnnestunud. Avastasin selle aga mingi viis-kuussada meetrit hiljem. Seega tegelikult rohkem, kuid ametlikult 7,06km ja aeg 42:05 connect.garmin.com/activity/50278249

Jahedaks hakkab minema, tuleb vist hakata talveriiete ning kinnaste-mütside peale mõtlema.

13.september

Tervisel pole väga viga. Põlv on ikka veel tiba valus ja jalad õrnalt kanged (nagu oleks üle vääääga pikka aja tugeva jõutrenni teinud ), aga tirts tegi öösel tissirallit, nii et ega kondid kangeks jääda ei jõudnudki. :) Riietuse koha pealt ma ju valmistusin hoolega. Rinnahoidjal oli teada, mis kohta hõõruma hakkab, sinna panin juba ennetavalt plaastri. Särgi (või vesti? ei saanudki täpselt aru) õmbluse ots nühkis ka veidi viimastel kilomeetritel. Väga vastik tunne oli, aga punaseks ei läinud. Ühe varba kohta arvasin enne tossu äravõtmist, et vist on katki hõõrunud. Aga ei ole. Lihtsalt varbakont valutab. Nii, et jah - kokkuvõtvalt on samuti olnud halvemaid päevi ja enesetundeid.

Kui mul viitsimisest sõltuks, küll siis silkaks kah kiiremini, aga nagu vana muinasjutt ütleb kaudselt: "Küll sööks suu ja saadaks vatsa, kuid ei jalad kanda jaksa." Nii kiirelt ei hakka ma kunagi liikuma, et alla nelja tunni jõuda.
Tegelikult ma vaatasin - teisel ringil, peaaegu ümberkeeramise koha lähedal, tuli mulle vastu jalutades väga sportliku välimusega neiu. Number rinnalt ära võetud ja jalutas tagasi. Siis mõtlesin, et kas tõesti kehvema tulemuse saavutamine on nii jama, et pigem jäetakse asi katki? Sest sealt oli ju ainult tagasi minna. Jah - pikk tee. Jah - piinarikas osa. Aga ta ju nagunii jalutas tagasi... Minust oleks ta iga kell varem kohale jõudnud...
Igatahes, ükskõik, mis tunded ja mõtted rajal peast läbi käivad (või muudest kehaosadest ), lõppu jõudmine on seda väärt.

Nonii, ma hakkan nüüd siis netist otsima, et kust Ringvaate kordusi näha saaks. :D Suusatamisega on mul kehvad lood. Mul pole kohe seda tasakaalu soolikat.
Mees arvas, et äkki võtaks triatloni sihikule. See eeldaks muidugi seda, et ma peaksin ujuma õppima.
Eks ma vaatan, kui küsima hakatakse, mida sünnipäevaks kinkida, siis tuleb otsustada, kas avan uute jooksupükste fondi või hoopis ujumiskursuste oma.

Maraton!!!

Ma tegin selle ära!!!!
Nii hea on teistelt küsida pikki jutte maratoni kohta. Endal on praegu juhe natuke koos, et mis ja kuidas tegelikult toimus. :)
Starti jõudsime suht viimasel minutil. Mees käis kodust veel mahaunustatud pulsikella toomas - mina niikaua hoidsin parkimiskohta ja keksisin (üritades jätta muljet, et teen soojendust) Rahvusraamatukogu ees. Ning siis kui olime pakihoidu asjad ära andnud, selgus, et järgitoodud pulsikell on jäänud raamatukogu ette autosse. Mees kimas seda ära tooma ja mina turtsusin endamisi. Isegi väike põiekas tekkis suurest kurjustamisest. Aga starti jõudsime siiski isegi paar minutit varem.
Tuvastasime viie tunni "jänese" asukoha ning mees vahetas paar sõna tuttavatega.

Start. Esimesed mõnikümmend meetrit kõndi ja siis juba läks lahedamaks. Pulss veidi kõrgem kui plaanitud, kuid selle ajasin stardiärevuse süüks. Hobujaama ees jõuab siiski kohale, et ka tempo on jupike kõrgem, kui plaanitud. Alustame vaikset "pidurdamist". Tunne on hea, ilm ilus. Mingil hetkel Narva maanteel ütleb abikaasa, et vaataksin, kes selja tagant tuleb. Avasin vaatamata ära, et "jänes". Mees käskis vaadata, mis jänes. Oli jah veidi vale loom - Atonen, kelle eeldatav lõpuaeg 4:30. Natuke ajasime niisama juttu ning vaikselt-vaikselt hakkasid nad meil eest nihkuma. Me isegi ei läinud mehega tülli jooksutempo koha pealt vahetasime infot pulsi ja tempo kohta ning kompromissid sündisid üsna kergelt.
Umbes Pirita-Merivälja piiril silkas meile vastu esimene keenlane. Üsna pea tema järgi ülejäänud neli ning varsti ka Loskutov. Suurest kaasaelamisest teeb pulss väikese jõnksu veidi ülespoole. Näeme jooksmas mehe tuttavat, kes samuti oma abikaasaga koos jookseb. Muidu kiire mees - ütleb, et raske on sellises tempos joosta. Küsisin, et kas tal oleks lohutav kuulda, et naistel on kah rakse sellises tempos ;). Jooksma jäävad nad umbes sadakond meetrit meie ette. Juba stardist alates olen pilku peal hoidnud ühel roosade varrukatega pluusis neiul. Mul on harjumus hoida jooksudel endal "siht" silme ees. Vahepeal on neiu kaugemal, muuli juures ümberpööramiskohal ei olegi ta niii pikalt ees.Tagasiteel kesklinna õpetab mees mulle tuules jooksmist. Mulle ei meeldi teiste selja taga joosta, kuid üldise rahu huvides proovin Seda enam, et tuul on puhanguti täitsa arvestatav.
Vanalinna sisenemine ajab korraks pulsi kõrgeks, kuid juba tornide väljakule jõuan tavapärase 152-155 pulsiga. Ongi esimene ring peaaegu läbi. Tunnen Tõnismäele tõustes, et samm on kerge ja olemine hea. Ütlen mehele, et prooviksin samas tempos jätkata - tema on nõus, seega läheme lahku. Pealegi ta lubas mulle, et kui ma lõpus kustun ja ta mind taas kinni püüab, siis ta ei riidle ega naera. ;)
Vaatan kella - keenlased peaksid hakkama tulema. Aga neid ei ole veel. Ma olin kindel, et nad teevad meile ringiga pähe, kuid seda siiski ei juhtunud. See on nagu väike töövõit! Inimesi on kesklinnas kaasa elamas palju ning enesetunne hea. Finišikoridorist möödudes tehakse seda just vabaks. Ütlen naerdes poisile, et pole vaja kiirutsada, mul teine ring veel. Tema arvates on ka naljakas. Poolmaratoni joogipunkt on maha jäetud - ilmselt on kõik vaatamas keenlaste finišit, mis kohe-kohe tulema peaks (mõnisada meetrit eemal olevat juba nähtud esimest vilkuritega politsei mootorratast, kuulen valjuhääldist). Joogipunktis oleme vaid mina ja G.Adolfi gümnaasiumi direktor H.Agur. Võtan tema eeskujul soolaleiba. Tont võtaks, soola saab liiga palju. Kraban veel teisegi joogitopsi. Olen saavutanud ühe eesmärgi, mida vaikselt unistasin-lootsin - ma olen läbinud poolmaratoni ilma vahepeal käima hakkamata.
Esimene kilomeeter ilma meheta on jupike kiirem senisest keskmisest. Naeran endamisi, et olen nagu vasikas. Nii kui peremehe valvsa pilgu alt aedikust välja pääseb, nii ei tea, kuhu ära tormata. Taas Russalkani jõudes teen otsuse käia vetsus. Palju hullemaks häda läinud ei ole kui algusnärvilisuses tekkides, kuid natuke hakkab tundmatust spordijoogist ka seedimine keerama ja seega saab tehtud. Seda enam, et olen jõudnud järgi vahepeal päris kaugele ette jooksnud tuttavate abielupaarile. Veel mõned kilomeetrid on elu lausa lust ja lillepidu. Muie tuleb näole - päike tuli välja ja ilmselt on suht harv nähtus, et Eestimaa pilvises sügises ilmuv päike inimese torisema paneb. Väga palav siiski ei ole. Elu on ilus. Vasaku jala pahkluu (see, mille ära nikastasin) annab end kohati õrnalt tunda, kuid see pole peaaegu märkimisväärne). Memoriaali juures tuleb vastu Harles. Alles nädalake tagasi teatas ta et "võtab kergelt" - no ilmselt võtab jah. :D
Kuni paarkümmend meetrit enne 27km lõppu on loetud sammude jooksul selline tunne, et parem jalg läheb alt ära. Põlv muutus meeletult valusaks ning enam ei paindunud. Esimesed paarsada meetrit ei tule mingit muud mõtet pähe, kui et minu "maraton" algas varem, kui tavaliselt öeldakse. Siis meenub esimese ringi poole peal taskusse pistetud energiat andvad müslibatoonid (harakas nagu ma olen - siis ei tahtnud, aga kuna arvasin, et hiljem äkki pole, pistsin taskusse). Söön terve batooni ära. Ei tea, kas sellest või millestki muust, kuid kui hull 28'sas kilomeeter lõppeb, on jalg veidi parem. Endiselt veidi valus ja tuim, kuid jälle paindub veidi ning ma saan endaga hakkama. Tempo siiski märgatavalt aeglasem. Ühel hetkel tuleb mulle vastu keegi, kelle kahtlustan olevat spetsialisti. Aga millegipärast jätan küsimata. Põrnitsen ainult halle tosse. Üsna varsti möödub minust neiu, kes algul meie ees ja vahepeal minu taga jooksis. Soovib jõudu ja avaldab arvamust, et ma jõuan lõppu küll.
Ja siis äkki tunnen, et olen väsinud. Teen iseendaga kokkuleppe, et jooksen Pirita sillal oleva joogipunktini ja siis kõnnin. Teengi nii. Kõnnin vaid natuke ja siis jälle jooksen, kuid järjest rohkem ja pikemaid kõndimishetki hakkab tulema. Masendav on vaadata kilomeetri aegu. Kogu jooksu keskmine on siiski veel kontrolli all ja täitsa meeldiv. Teen iseendaga leppe, et proovin kümne kilomeetri keerukohast mööda saada ja siis vaatan, mis kell on. Umbes samas tempos minuga jookseb-kõnnib veel mitu meest. Neist on palju abi. Üks ergutab mind iga kord, kui ma tema kõndimishetkel temast mööda jooksen ning kui mina kõnnin ja tema joostes möödub, üteb ta taas rõõmsalt: "Jõuad-jõuad. Mina ju ka jälle jõuan." Mingil hetkel hakkab tekkima tunne, et mul on õhkõrn võimalus jõuda lõppu alla viie tunni ning pääsedes kümne kilomeetri jooksjate summast. Kergemaks sellest ei lähe kuid natuke enesekindlust annab küll. Nagu mantra on viimaste kilomeetrite ajal mul kõrvus kumisemas poja paljuvaadatud "Autode" multikast Pikse lause "Ma teen selle ära!". Toompuiestee - algab neljakümne teine kilomeeter. Ees jooksusamme tegev Võru poiss, kellega pikalt juba koos oleme liikunud heidab aeg-ajalt pilgu selja taha, kas ma ikka jooksen. Ma jooksen. Olen otsustanud, et nüüd ma enam käima ei jää. Või noh, mis jooks see on. Kiiremad mehed kõnnivad ka kärmemalt, kuid ma immiteerin jooksuliigutust ja ma liigun. Ning ma tean, et ma jõuan lõppu. Kuid see on pikim kilomeeter mu elus. Ühel hetkel taban end mõttelt, et pole kindel, et ma rohkem maratone enam joosta tahan. Kohe seejärel meenub esimene sünnitus, mil arvasin natuke enne lõppu sama lapsesaamise kohta. :) Keeran lõpusirgele. Naeratus tikub näole. Otsustan finišiprotokollist vaadata, kes see poiss oli, kellest oli palju abi. Nagu mitmest teisestki.
Tunnen, et mitte üks kraad kiiremat jooksu enam ei tule. Ja umbes viiskümend meetrit enne lõppu jookseb minust ergul sammul mööda keegi noormees. Esimene mõte - lähen järgi! Enne kui see lõpuni mõeldud tuleb järgmine - ära ole loll, sa ei jaksa. Jalad ju ei teinud katsetki mõtte peale.... Ja ometigi, kui noormees on mingi viis-kuus meetrit ettepoole jõudnud, hakkavad jalad omatahtsi liikuma ning ma lidun talle järgi nii nagu torust tuleb. Tema ühmatab mind enda kõrval märgates - osalt nagu hämmeldunult, osalt rõõmsalt, ning... kiirendab ka. Niimoodi - kahekesi kõrvuti spurtides me üle finišijoone ka astume.
Esimesena tuleb neiu, kellelt saan medali. Siis astub juurde Võru noormees ja tänab. Ma olevat teda innustanud. Sama minu poolt - tõesti oli palju abi. Nüüd tuleb meelde ka kell kinni panna. Aega on kulunud 4 tundi ja 50 minutit. connect.garmin.com/activity/48653462
Saan oma suure veepudeli ka kätte ning kui olen parasjagu Vabaduse väljakule tagasi jõudnud ja tegelen dilemmaga, et kiibi ära andmiseks tuleb trepist alla minna, finišeerib 10 kilomeetri võitja. Viie tunni "jänkut", kes lõpetab viis minutit peale mind, ma ei näe. Olen enda üle uhke. Meest pole veel leidnud, seega telefoni mul pole ja uhkeldada pole ka kellegi ees. Käin lihtsalt ringi - suur veepudel kaenlas ja totakas muhelus näol.

Mina jooksin maratoni!!!

Nüüd olen juba tükk aega kodus olnud. Vanaema, kes lapsi vaatas, on Saaremaa poole teele saadetud ning köögis on ootamas meie pulmatordi väike versioon hapukoore-šokolaaditordist. Mees tõi, ta on nii kallis. Pisipiigal on kah esmane suur tissikontroll tehtud. Ta võttis viimast. Kirjavigu ma kontrollima ei hakka, lähen torti sööma ja hakkan uudiseid vaatama (äkki näidatakse sügisjooksu ). :D

Nüüd ma juba mõtlen, et polnudki nii hull. Sünnitamisest läks rohkem aega mööda, enne kui nii arvama hakkasin. :D

8.september

Esmaspäeval kerge õhtune jooks. Väljas oli pime, aga soe ja mõnus. Võtsin väga rahulikult. Ilmselt võiks öelda, et umbes oma maratonitempos. 5,42 kilomeetrit ja aeg 33:46 connect.garmin.com/activity/48100743

Täna viisin poja lasteaeda ja joostes koju. Järjekordselt mõnus ilm. Kui pühapäeval ka sellise ilmaga õnnistatakse, siis poleks küll ühtegi halba sõna öelda. Meri oli pleeksile, tuul peaaegu puudus. Hea ja rahulik. Täna 10,38 kilomeetrit ja aeg 1:02:15 connect.garmin.com/activity/48100737

Kas vaim valmis? Kuidas nüüd öelda... Ma arvan, et vaim on nii valmis, kui ta olla saab. Ühest küljest mingi väike osa minust kardab meeletult. Teisest küljest võin ma öelda, et ma tean, et ma jooksen selle lõpuni. Kui ei juhtu midagi ettenägematult hullu, siis ma jooksen selle ära. Nagu sünnitamisega - kardad küll, aga poolelijätmise võimalust ei ole. Nii ka selle puhul, minu jaoks ei eksisteeri enda mõtetes varianti mitte lõpuni minna, aga samaaegselt ma usun, et see saab olema raske. Mitte et see väga mõistlik vastus praegu oleks olnud, eks. :)
Eile jalutasin Vabaduse väljaku sekretariaati ja võtsin oma numbri ja kiibi välja. Päike paistis, kõik olid nii toredad ja abivalmis ning tagasi jalutades venisid mul suunurgad järjest rohkem kõrvade poole. Ning mõtetes hüppas ainult: "Mina lähen maratoni jooksma. Mina lähen maratoni jooksma!"

Olen juba peaaegu otsustanud, et jooksen oma vana pluusiga. Ei riski uusi asju proovida. Vanal täpselt teada, kas ja kui, siis kust hööruma hakkab. Kulunud ta küll on, aga õmblused seisavad veel koos. Kui sooja vähegi mingi kaks-kolmteist kraadi, siis pikki varrukaid peale ei pane. Ja oma vanad kindlad põlvedeni püksid. Pikki pükse ei paneks isegi siis, kui temperatuur üle mõistuse madalaks läheks. Ilmselt panen peale ka vesti. See on hea tuule vastu, kui seda on, samuti hoiab vihma kinni, kuid nii õhuke, et väga ei takista, kui soojaks läheb. Suurem mure on mul sellega, kas ja mis varustust kaasa võtta (telefon?, võtmed?, šokolaaditükike?, oma joogipudel?. Kas vöökott panna, või mahutada taskutesse?). Iseenesest olen juba peaaegu otsustanud, et joogipunktid keskmiselt kolme kildi tagant on täiesti piisav ja ma ei peaks oma varu kaasa vedama. Võtmed mõtlesin mehe tasku sokutada... Aga eks paistab, mis tegelikkuses saab. Ja maratoninumbri peal on nimi ka kirjas. Ma juba pean plaani, mida sinna kogemata peale pillata, et ei paistaks. :D

3.september

Täna poiss lasteaeda ja ise väike jooksuproov. Proov ilma mõttes. Kui nädala pärast on samasugune, siis on mul suured probleemid riietuse koha pealt ning lõppujõudmine muutuks ka ilmselt küsitavaks. Vihma sadas ja tuul on tõesti päris tormine. Mere poole joostes oli vastu, mere ääres joostes pigem tagant ja veidi küljelt. Juuksed peksid vastu silmi - siit moraal, maratoni ajaks tasub juuksed patsi panna. Võib olla isegi kahte patsi. Taganttuul oli nii tugev, et paaril hetkel lükkasin sammu samasuguseks nagu mäest alla joostes - et veidi puhata ja mitte liiga kiirelt edasi minna. Sellest hoolimata olid kilomeetri ajad... Aga jah, kui samasugune tuul on nädala pärast, siis ma tõesti ei kujuta hetkeseisuga ette vastutuulega Pirita ja Merivälja tee läbimist korda kaks.... Kadriorgu jõudes tegin kõrvalepõike, et vaadata, millal järgmine buss tuleb. Ja jõudsin bussiga koos peatusesse täpselt. Kuna tunnipilet kehtis veel kümme minutit, siis ronisin bussi peale, sõitsin kesklinna ja sealt siis sõrgiga koju. Kell näitab täna 4,7km ja aega 27 minutit. connect.garmin.com/activity/47348089
Tegelikkuses oli siis enne kella töölepanemist umbes kolmsada meetrit jooksu (et poiss aknast ei näeks kui lasteaia värava taga seistes kella sätin, muidu oleks nuttu ilmselt kauemaks jagunud) ning peale bussist maharonimist ei lülitanud ka enam kella tööle. Lisaks veel lasteaeda minnes jooks bussipeatusesse poiss süles. Mitte et sellest kasu oleks olnud - buss tuli minuti varem ning me nägime teiselt poolt Pärnu maanteed foori taga seistes teda mööda sõitmas.

Minu tossud: Vanad tossud on mul NB1223. Need on tugeva talla ja kõrge võlvi toetusega. Käivad hästi tugevalt ümber jala. Olen sellega harjunud nüüd ja täitsa mõnus. Uued on NB759. Kerged, õhukesed, mugavad. Üldse mulle NB meeldib ning Pirita outletist saab neid veel mõistliku hinnaga ka.
Ja ise mõtlesin täna hommikul minnes, et kui ma nüüd külmetan ja nohu saan, siis oleks see "õnne tipp"....

Mul mure söögiga. Kolm tundi varem ärgata vast ei viitsiks (kui just tirts tavapärast nädalavahetuse äratust kell 6 ei tee ). Ja välivetsud on jah... Ilmselt pean neid siiski vähemalt korra kasutama jooksu ajal. Hoian siin pöidlaid ja varbaid risti, et mu seedimine korras oleks. Vahel keerab kuidagi sassi, et juba mõnekilomeetrise jooksu järel on kohe vaja. Paulat naersin mina ka. Julge tüdruk. Meestel on ikka lihtsam.

2.september

Eilne jooks...
Astusin uksest välja ja kella sain tööle täpselt kell kümme. Pime oli. Veidi jahe oli ka, kuid tuul oli vaibunud. Ilma mehe "näägutamiseta" ma ilmselt ei oleks läinudki. Jalas olid uued tossud. Mees arvab, et peaksin maratoni nendega jooksma, mina veidi pelgan. Mul võtab aega, et jalanõudega harjuda. Kerged ja jalapärased on nad küll, kuid siiski suretasid veidi jalga. Küll märgatavalt vähem sellega võrreldes, mida vanad tossud uutena tegid, kuid siiski.... Nii et on, mille üle mõelda.
Tunne oli jooksu ajal kuidagi "õrn". Selline tunne nagu vahel vererõhu madal olles kiirelt püsti tõustes - pilt käib veidi ringi ja kõik on nii selge-selge... Tegelikult olin kõike arvestades ikka väga üllatunud selliseid pulsinumbreid nähes. Ja midagi toredat ka - nägin oma neoonkollases jooksuvestis vist pimeda Järvevana tee ääres nii politseiniku moodi välja, et kõik autod venisid mu'st mööda. :D
Kokku 5,37 km, aeg 33:08 connect.garmin.com/activity/47286842

1.september

Numbrites vaadates tundub maratoni kiirelt jooksmine kuidagi lihtsam...
Tegelikkuses ma arvan, et prooviksin esimesed 25-30km joosta umbes 6:30-6:45 kilomeetrile (keskmiselt) ja eks siis edasi paistab. Mees arvab, et peaks pigem veidi aeglasemalt, kui kiirustades. Küllap saame sel teemal veel jooksu ajalgi diskuteerida. Tegelikkuses olen arvutanud nii ja teistpidi ja mu eesmärk on siiski lõppu jõuda ja tunda, mida maraton endast üldse kujutab. Kui peaksin alla viie tunni lõpetama, siis loen selle vist oma isiklikuks maailmaimeks. Aga proovin ajale mõelda siiski pigem joostes ja tagantjärgi. Muidu hakkan alguses rabelema ja tapan end ära.
Viimases ajakirjas Jooksja, mille mees mulle tõi, on maratonile päris palju juttu pühendatud ning sealt sain päris mitu head mõttetera ning ideed, millele tähelepanu pöörata.
Ning ajakiri Üks lubas artikli "kuidas toimida viimasel nädalal enne maratoni". Paberkujul ajakiri tuleb välja küll vist peale maratoni, aga nad pidi proovima elektrooniliselt artikli ikka ennem välja panna. Käingi aeg-ajalt FB's nillimas, et kas on juba.

31.august

Täna sain veidi varem jooksma. Väga ei pingutanud, seetõttu olin üllatunud tempot nähes. Muusikat kuulates ei kuule kilomeetri piiksu ka ja seetõttu ei osanud arvatagi, et nii "kiirelt" sibasin. Huvitv, kas on normaalne, et treeningjooksud on pidevalt märgatavalt kiiremad, kui võistlusjooksu plaanin?
Täna 8,28km ja aeg 49:41 connect.garmin.com/activity/47009249


Närvi veel ei ole. On hetki, kui mõtlen, et milleks ometi, milleks mulle seda tarvis oli. Ja on hetki, mil see tundub nii loogiline ja õige.Veidi olen mures riietuse pärast. Tänane 14 kraadi on suhteliselt viimane piir, mida julgen lühikese varukaga jooksma minna. Aga kui on külmem? Sest joostes hakkab soe ja päeva peale tõuseb ju ka temperatuur. Samas jooksu lõpupoole võib jälle jahe hakata. Mul on üks dressikas, kuid see käib üle pea ja vaevalt eriti hea joosta on, kui see puusade ümber seotud on... Nii et töötan erinevate variantide kallal.
Ja loodan, et söömisega mööda ei pane ja seedimine ilusti vastu peab. Aga muidu ootan ja kardan üheaegselt.