Kolmapäevaselt sportlik päev.
Kõigepealt Pirital EE tervisejooks. Kahjuks selgus, et pulsivööst ei ole miskit kasu, kui kell koju lauanurgale unustada. :) Rada oli pikemaks tehtud, kui varasematel aastatel ning ka päris mitu rasket kohta oli. Üks mäkketõus oli tehtud üle sellise künka, et vähemalt mina panin korra käpa maha, kui jalg libisema hakkas. Mismoodi mees sealt vankriga üle läks, seda ma ette ei kujuta. 8) Ametlikult öeldi, et raja pikkus on 5,1km. Kas see tõele vastab, ei oska kommenteerida, sest minu ametlikuks ajaks on märgitud 29:52... :) Ma tean, et ma jooksin suht kiirelt, aga...
ÜKE Nõmmel.
Sinna jõudes olin juba puhanud, kuid kui 15min soojendusjooksu lõppema hakkas, siis olin ikka täitsa väsinud. Poisid vist jooksid kiiremini, kui tavaliselt... :D Jooksuharjutused. Keskendusime põhiliselt sellistele, mis põlved ja puusad "lahti" teeksid. Siis kõhulihased ja käed ning Glehni lossi juurde treppidele. Poisid jõudsid viis ringi teha, tüdrukutega saime neljaga hakkama. Kõigepealt jooks trepist ples, nii et ükski aste vahele ei jääks. Viimased kolm asmeosa tõstsid pulsi ikka päris kõrgele. Siis sõrgiga ringile ja mäest alla tagasi. Teine kord üles oli ühel jalal hüpates - pool treppi paremaga, pool vasakuga. See oli raske. Lõpuosas leidsin, et kõige "lihtsam" oli end astmete ees koguda ja siis ühe hooga terve sats üles minna. Puhisesin nagu auruvedur. Selle harjutusega läksidki poisid meil eest ära. Kolmas kord oli jooks trepist üles, astudes üle ühe astme. See oli iseenesest kõige lihtsam harjutus, aga eelnevast hüppamisest olid jalad nii pehmed, et jooksuga üles välja ei jõudnud, jäin lõpus ikkagi tinglikult kõndima. Üles jõudes ja allaminekuringile minnes ei olnud esimese hooga üldse sellist tunnet, et ma veel joosta jaksaks. :) Viimane ülesanne oli neli sammu üles, kaks tagasi. See oli lihtne. Kuidagi üllatavalt lihtne. Aegavõttev vaid. Ja jalad läksid veel veidi pehmemaks. :)
Siis 8min jooksu, veelkord harjutused kõhulihastele ja kätele. 10min lõdvestusjooksu ning venitused. Jälle poolteist tundi läbi.
Õhtul kodus, olin täiesti väsinud.
Omal ajal tehti seal Glehni lossidel ka sellist trenni, et kaaslane võeti selga ja siis hüpetega üles. Pärast jalutati trepist alla tagasi ja vahetati osad. See kes seljas, see nüüd tassis. Raske oli aga täiesti võimalik ühe hooga ilma sekunditki puhkamata üles välja hüpata....muidugi olenes ¤loosiõnnest ¤ ka.
ReplyDeleteTasasel maal kasvanud inimesele kõlab hullumeelselt. :D
ReplyDelete