Jooks ümber Viljandi järve

Laupäeval ujumine.
Seekord oli meid iseäranis palju. Põhjuseks seltskond ujujaid, keda treener „üle vaatas“ (muud kirjeldust ei oska ma sellele anda, sest ujuda tundusid nad kõik ikka hästi oskavat). Ka minu „lemmik-spordinimene“ oli nende hulgas. :)
Soojenduseks 5*100m. 25M ainult paremale hingates, 25m ainult vasakule hingates, 25m tavalist üle kolme hingamisega krooli ja 25m üle viie hingamisega. See üle viie on ikka päääääris parajalt raske. Mitte sajaprotsendiliselt, aga sain sellega siiski hakkama.
Tunni ülesanne meile (ehk siis „äpude“ pundile :P ) oli ujumine 300m kaupa. 50M rahuliku tempoga, 100 „kolmandas“ tempos (ehk siis pulss 25) ning jällegi 50 rahulikult, 100 kolmandas tempos. Kuna see treener oli vahepeal pikalt ära, siis ta ei tea, et mulle labad hirmsal kombel meeldivad ja pinnal püsida aitavad. :D Seetõttu sain kergelt loa labadega ujuda. 3*300m seda tegingi, siis panin labad ära ja mõtlesin ühe 300 veel ilma teha, kuid ei jõudnud lõpuni, sest treener kutsus meid ääre peale kokku, et veidi jutustada. Seega ujusin ilma vaid 150m.
Peale õpetussõnade kuulamist veel 100m suplust ja tund läbi.

Pühapäeval jooks ümber Viljandi järve.
Vaatasin eelnevalt oma varasemaid jookse ning mõtlesin, et 2009.aasta ajast (mil tüdrukut ootasin) tahaks ikka kiirem olla. Rohkem ei osanud midagi oodata või loota. Viljandi rada on väga raske minu jaoks...
Mees ja lapsed viisid mind üheteist ajal staadioni juurde ning läksid ise meie sõbranna juurde mind ja mu lõpetamist ootama. Võtsin oma stardimaterjalid välja, vaatasin veidi lepatriinu-lastejookse, kasutasin lühikest vetsujärjekorda (mis pool tundi hiljem oli kilomeetriseks veninud) ning siis istusin tribüünile ja lootsin, et päike taas pilve tagant välja tuleks. Tuul oli väga vinge ja kohutavalt külm. No kohe vastik selline. Kolmveerandi aeg sättisin siis sammud stardikoridori poole. Teel vestlesin veel veidi TriStari korraldajaga (et kui palju on registreerunuid – mul ikka mure, äkki võtan julguse kokku ja siis enam ei mahugi :P ) ning siis olingi jooksuvalmis. Vehkisime stardikoridoris juhendaja järgi soojendust teha, niipalju kui ruum (või selle puudumine) võimaldas ja siis antigi start. Esimesed kümmekond sekundit oli suht paigalseis ja siis hakkas mass liikuma. Hoidsin peaaegu kõikides võimalikes „hargnemispunktides“ paremale – ehk siis jooksin ilmselt veidi pikemat maad, kuid see-eest enamasti veidi kindlamal pinnasel. Teise kilomeetri lõpus vaheajapunkti jõudes teadsin juba, et jooksen suht punases tsoonis (tõusu lõpus vähemalt), aga no ei ole võimalik tempot alla võtta – mass lihtsalt lükkas edasi. :) Võtsin dressika seljast ja jätkasin lühikeses dressis. Viimane katse muusikat mängima saada, seekord õnnestus. Mida eelneval kahel korral teisti/valesti tegin, seda ei teagi. Tuul oli endiselt tugev ja vinge, kuid külm enam ei olnud. Joogipunkt tuli väga õigel ajal. Täidetud topse küll ei olnud, kuid kuna enamik rahvast tahtis jõujooki, siis oli veelaua juures ruumi. Sain neiult topsi ja krabasin selle ise tünnist vett täis. Seda, et peale joogipausi taas mäest üles tuleb joosta, ma ei mäletanud varasematest aastatest... Kraavi ületamise eelselt leidsin endale sobivas tempos liikuvad helesinised tossud. Rahvas läks endiselt mõlemalt küljelt mööda, kuid need tossud liikusid just parajas tempos. Mingil hetkel peale kraavi ületamist ja karjakoplis liiklemist need tossud aga kadusid mu eest. Jäi käima! Oi, milline kiusatus tekkis, et ka ainult natukene... Aga ma ju niiii tahtsin ühe korra jõuda Viljandis lõppu kõndimata. Jooksin edasi. Raske oli. Ja põld tolmas hullumeelselt. Silt „lõpuni viis kilomeetrit“. Meenus tunne, kui maratonirajal sama silti nägin. Ei olnud sama mõnus tunne. Kuidagi hoopis natuke lootusetu tunne oli. Rahvast oli endiselt ümberringi palju. Kuna pulss oli nagunii kõrgel (ehki enamuse ajast ikkagi veel aeroobses tsoonis), siis uhasin edasi nii nagu jaksasin. Mingil hetkel leidsin uued tossud, mis mu ees väga sobivas tempos liikusid. Väga kõverate ja karvaste jalgade otsas olid need tossud, kuid mis sest. :D Viimase suurema kraavi-tõusu läbimise järgselt tulid tagant aga kiired jooksjad ning tossud kõverates jalgades järgnesid neile. Mina tempot tõsta ei suutnud. Olgem ausad – ei tahtnud ka. Viimasest kraavist alla – lõpuni kaks kilomeetrit. Korraks tekkis rõõmujoovastus. Kaks on vähe. Kaks ma jaksan küll. Rahvast järjest rohkem tee ääres kaasa elamas. Tänavasirge lõppu oli püstitatud kummivärav sildiga „pinguta edasi, lõpuni 1km“. Ajaks, kui sealt alt läbi sibasin, tiksus kellal täis täpselt tund. Paarsada meetrit edasi selgus, et tegelikult on kilomeeter lõpuni alles sealt. Seal poleks lihtsalt värava jaoks ruumi olnud. :P Paarkümmend meetrit eespool märkan tosse kõverates jalgade – pole temagi kaugemale jõudnud. Aga minek oli mõnus – jalad astusid iseenesest, juba oli käänak vasakule, juba paistis staadionivärav ning siis oli viimane kurv. Mõned noormehed lippasid veel mööda. Mina kiirendama ei hakanud.

Lõpuajaks näitas kell mulle 1:06:47. Kolm minuti ja mõned sekundid parem mu parimast ajast. Panen käe südamele ja ütlen, et see jääb mu parimaks ajaks Viljandist. Sest ma ei kujuta ette, et suudaksin seda rada veel kiiremini läbida. Olen väga rahul – ma ei jäänud käima. Mu tempo oli tegelikult täiesti mõistlikult stabiilne. Ning enesetunne oli ka lõpus täiesti hea.
Sain oma nänni kätte. Lõpuks ´(umbes neli minutit peale lõppu) tuli meelde ka kell seisma panna... Ning siis umbes kaks kilomeetrit matkamist sõbranna juurde, kus mees ja lapsed ootasid. :)
http://connect.garmin.com/activity/82772141