Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et reedesest "patuga pooleks" trenniplaanist (kiirkõnd plika kõhukotis ja võimlemine) ei tulnud eriti midagi välja. Poolt tundi kokku ei saanud. Erinevad asjaolud aitasid kaasa ja korralikku kiirkõndi tuli viisteist minutit. Ning võimlemist ei tulnud üldse. Laupäeval, peale ujumist tuli järgmine suurepärane mõte - võiks ju proovida teistpidi trenniaja täis teha - õhtul veel pool tunnikest jooksu ning pühapäeval ka väike jooksuring ja tuleb viis tundi kokku... Aga pea lõhkus valutada ja jooksma ma muidugi lõppkokkuvõttes ei läinud. Täna mees sõna otses mõttes tõstis mind uksest välja. Hommikul käisime lastega jääskulptuure vaatamas ja seega juba teadsin, et ilm on imeline ning seega siis läksingi.
Päike paistis, kesklinnas puhunud tugevast tuulest polnud mere ääres märkigi (märk tuli tagasitee viimastel kilomeetritel, mil sain aru, et minnes oli ta mul lihtsalt selja taga kogu aeg ). Rahvast oli palju, kuid talutavalt. Jättes välja paar korpulentsete prouade pundikest, kes end otse keset teed ja laiemaltki juttu olid rääkima sättinud (ning ei paistnud nende asi olevat, kas ja kustkaudu ülejäänud rahvas liikuma peaks) ei olnud kellestki möödasaamisega probleeme. Tõtt tunnistades oli mul plaan natuke joosta ja siis kiirelt kõndida - noh, et võtab kauem aega ja on lootust viis tundi täis saada (see tundus muidu ikka päris müstiline aeg), kuid... Joosta oli üllatavalt mõnus ja väike jonn tuli ka sisse - et kas jõuan lõpuni. Ja nii see läks. Täna 11km ja 1 tund 11min. connect.garmin.com/activity/66933029
No comments:
Post a Comment