Ujumine.
Treener oli haige, seepärast oli täna juhendajaks meesterahvas. Kas teate, kui palju keerulisem on pisikesel prullakal naisterahval noore treenitud mehe juuresolekul "äpu" olla. Aga ma sain sellega siiski hakkama. :D
Kõigepealt 3*150+50 ehk siis 150m krooli ja 50m suplust. Ja seda kolm korda. Jällegi jube raske. Hingamine läheb paigast ära ja nii ma muudkui ähin. Viimase (kolmanda) korduse ajal hakkas veidi tunne paranema ja väike rütmike tekkima lõpuks.
Siis sain puntsu jalge vahele ning uuendusena mingid lapatsid käte külge. Muutsid ujumise kiiremaks, kuid ka väsitavamaks veidi ning basseini äärest oli nendega ikka täitsa võimatu kinni võtta. Kuivõrd mulle puntsuga ujumine meeldib, sest siis on hea kindel tunne ja hingata ka kuidagi palju kergem, siis järgnevad 600m olid väsitavad, kuid mõnusad.
Ja siis ütles treener, et veel suplust... Peatus, vaatas kella ja ütles: 200 krooli ja siis suplus ning välja. Ja vot siis oli raske. Sest ta käis nagu kubjas basseini ääre peal kaasa ja ei lasknud üldse rahulikult ähkida. :D Kohe ajas uuesti edasi ujuma. Enne viimast 50m sain sain veidi armuaega - võisin teha 5 vette-väljahingamist. Ja mis kõige lahedam - ma tõepuulest ujusin selle 200m peaaegu järjest ära selle ergutamise-riidlemise-õpetamise peale. Ning lõpetuseks 50m suplust.
Kokkuvõtvalt ütleks treeneri sõnad: "See tunne, et ei jaksa, on sul ainult kahe kõrva vahel kinni...".
No comments:
Post a Comment