Kuna vasakus õlas elab mingi müstiline "imelik tunne", siis olin juba mõtetes loobumas ja luuseriks hakkamas, kuid mees arvas, et pole mingit luuserdamist. Hommikul vaatasin kraadiklaasi ja mõtlesin, -13,8 on ikka veidi palju, ehk läheb päeva peale soojemaks. Päev oli imeline, kuid vaikselt läks hoopis külmemaks. Ning kui mees õhtul töölt koju jõudis, läksin ma jooksma -16 kraadise pakasega. Õnneks oli tuul suht marginaalne.
Huvitav kogemus minu jaoks oli see, et kuna jooksin esimest korda maskiga, siis hingasin läbi nina nagu ikka. Kuid hingeõhk libises vaikselt mööda põski üles ning äkki tundsin, et ripsmed hakkavad "naks-naks" kinni jääma. Hakkasid teised hingeõhust tulevast niiskusest kinni külmuma. Jube jabur tunne oli. Esimese hooga tõmbasin maski eest ära, siis mõtlesin veidi ja hakkasin hoopis läbi suu hingama - siis vuhises hingeõhk ilusti läbi maski välja ja külmumise ohtu enam ei olnud.
Pulss püsis üllatavalt madal, tempo oli selline aeglane nagu ikka, enesetunne suurepärane. connect.garmin.com/activity/68245152
No comments:
Post a Comment