Tegelikult oli plaan, et nädal on läbi ja täna puhkepäev. Aga mees tõi eile rattad talvekorterist välja (leidsime võimaluse nende hoiustamiseks) ning täna oli nii imeilus ilm, et ma kohe pidin üle kes-mäletab-kui-pika-aja kiivri pähe panema ning veidi väntama minema.
Kuidas nüüd öeldagi... Midagi väga toredat see ei olnud. Sest kõigepealt tuli hulk vaeva näha, et jalgrattateeni jõuda. See ei ole üldse lõbus, kui igal pool on augud ning lisaks puuduv veel arusaam, kus kohas tohib/tuleb sõita. Autoteel ei panda sind üldse tähele, kõnniteel pole ruumi (ning tähele ka ei panda). Ja olgem ausad - ega jalgrattateel palju paremini ei läinud. Millegipärast peavad kõik teosammul kõndivad tädikesed ka oma kepikõndi ja jalutuskäiku (kahe ja kolmekesi kõrvuti) just jalgrattateel tegema. See, et kõndijatele promenaad kaks meetrit eemal olemas on, ei ole üldse oluline. Iseenesest läks hästi - ma küll pidurdasin pidevalt, kuid otsa pidin konkreetselt ainult ühele inimesele peaaegu sõtma(jäi seisma ja kui ma hakkasin kõrvalt mööda sõitma, siis hüppas "ohutumasse" kohta otse mulle ette).
Aga noh - esimene kord, ilus ilm, mõnus enesetunne, tempo väga väike enamasti liiklusest tingituna. Ja meeldiv oli avastada, et kokkuvõttes läbisin pikema maa, kui arvasin. Aeg 1:05 ja 16,8km. connect.garmin.com/activity/78334840 Ning isegi tagumik ei jäänud valusaks. :D
No comments:
Post a Comment